Juhtkiri: pisarates pidu

 

Lääne maavalitsus pidas eile oma sajandat sünnipäeva. Kui olud oleksid teised, oleks sel puhul põhjust trumme taguda ja uhket pidu pidada, kuid nüüd varjutab pidustusi pigem kurbuse noot. On ju teada, et nelja kuu pärast on maavalitsused ajalugu.

Lugedes taasiseseisvunud Eestis Lääne maavanema ametit pidanud meeste meenutusi, tuleb selgelt välja, et maavalitsuste hääbumine pole tänase või eilse päeva teema, vaid aastatepikkune järjepidev protsess. Selle võrra, kuidas tugevnesid omavalitsused ja riik, tõmmati maavalitsuste rolli tasahilju koomale. Veerandsada aastat tagasi oli maavalitsustel nii raha kui ka võimu: maavalitsus korraldas elu maakonnas ning sel oli jõudu ja õigust maakonna huve riigivalitsuse juures kaitsta. Maavanema sõna maksis.

Esimesena tõmmati koomale rahaga. Üksteise järel kadusid vahendid, kuni maavalitsustele jäi raha vaid enda elushoidmiseks ja austamisüritustele lillede ostmiseks.

Järgmisena mindi võimu kallale. Maavanema amet politiseeriti ja see muutus lehmakauplemise objektiks – arutelud, millisele erakonnale maavanema koht kuulub, muutusid tavaliseks.

Seejärel mindi juba ülesannete kallale. Kui raha ja võim on ära võetud, ei jäägi muud üle, kui maavalitsuste töötajaid vähendada ja jätta maavalitsuste ülesandeks valvata, et omavalitsused ja asutused toimetaks seaduspäraselt. Selle kõrval jäid alles muidugi ka lindilõikused ja tänuüritused, millele maavanem oma kohalolekuga kaalu andis. Nüüd varsti pole sedagi.

Kas maavalitsused on oma aja ära elanud? Võib-olla. Aeg näitab, kas saame ilma vahekihita omavalitsuste ja riigi vahel hakkama või hakkame igatsema institutsiooni, mis näeb laiemat pilti kui omavalitsus ja kitsamat pilti kui riik. Ehk liigub pendel veerandsaja aasta pärast jälle teises suunas, tekivad taas maakondlikud ühendused ja võim tuleb Tallinnast allapoole tagasi.