Juhtkiri: pisikese tööõnnetuse kõhe tagajärg

Poolteist aastat tagasi sõbrapäeva varahommikul oli üks Haapsalu ööklubi Lemon Lounge klient nii purjus, et lõhkus kogemata peopaiga peegelseina. Politseipatrull viis mehe tema enda ohutuse huvides arestikambrisse. Kui mees oli toibunud, tegi sel päeval välijuhi tööl olnud politseinik talle kiirmenetluse korras väiksemat sorti trahvi peegli lõhkumise eest ja luges tõlgi vahendusel mehele sõnad peale, et see lõhutud peegli lõbustusasutusele kinni maksaks. Politseile oli see nii rutiinne juhtum, et ununes asjaosalistel õige kiiresti. Ainult et nüüd on kiirmenetluse ellu viinud politseinik teadliku vale otsuse tegemise süüdistusega kohtu ees.

Juba istungi esimesel päeval ei jäänud kahtlust, et otsus oli vale. Seda kinnitavad kõik tunnistused ja turvavideo. Mees kukkus peeglisse, selg ees, mitte ei löönud peeglit jalaga katki. Seda oli kinnitanud ka mees ise. Kukkudes lõhutud peegli maksumus tulnuks muidugi hüvitada, aga kukkumine ei ole väärtegu.

Vale otsus tugines kohtualuse sõnul suusõnalisel infol, mille ta oli saanud kolleegilt, ja kahjuhüvitamise nõudel, milles omanik, kes juhtunut ise pealt ei näinud, kirjutas, et mees lõi peegli katki.
Nii prokurör kui ka kohtunik imestasid, kas tõesti piisab inimese süüdimõistmiseks juhtunut pealt mitte näinud kolleegi jutust ja juhtunut samuti pealt mitte näinud inimese avaldusest.

Kas ekslik otsus oli tahtlik või mitte, otsustab kohtunik. Küll aga ütles politseinik kohtule, et selline praktika on politseis tavaline ja ta ei tunne, et oleks milleski süüdi. See teadmine ajab igale politseid usaldavale kodanikule hirmu peale. Ei saa ju süütu inimene end kuidagi turvaliselt tunda teades, et võib karistuse saada ilma igasuguste tõenditeta.