Šaakalid korraldasid lambakarjas verepulma

Ridala mahetalunik Jaak Sünt leidis reede hommikul kadakatest šaakali murtud lamga. Foto: Arvo Tarmula

Ridala talunik Valdi Kruusmäe kaotas šaakalitele kaks kolmandikku noorkarjast, mistõttu kavatseb lambakasvatusega lõpparve teha.

„Noori lambaid ja tallesid on üle 200 läinud,” ütles Kruusmäe. Alles on sadakond noort lammast. Neid ei söanda Kruusmäe karjamaale ajada, lambad söövad lauda juures. Paar-kolm korda on karja rüüstamas käinud ka ilves. Viimane kord oli paar nädalat tagasi. Ilves on murdnud kümmekond lammast.

„Nii hullu murdmise aastat ei ole olnudki. Tuleb lambapidamine lõpetada. Ei ole mõtet,” ütles Kruusmäe.

Reede hommikul leidis Ridala valla Kiviküla rannast kadakatest šaakali murtud lamba  mahetalunik Jaak Sünt. Sündi karjast on šaakalid murdnud suvega 16–17 lammast, kuigi Sünt käib iga päev karjamaa läbi, et inimese lõhna juurde teha.

Talunike sõnul murravad šaakalid aasta-aastalt üha rohkem. Üle 200 lamba kaotanud Kruusmäe ütles, et veel paar-kolm aastat tagasi murdsid šaakalid kaks-kolm lammast suvega. Muutunud on ka murdmisharjumused. „Mullu võtsid ainult tallesid, nüüd järjest suuremaid loomi,” ütles Sünt. Sündi naabril Tiit Mansbergil on šaakalid murdnud viis-kuus lammast, aga kõik on olnud suuremad loomad, mitte talled.

„Suisa ühe jäära murdsid maha,” ütles Mansberg.

Talunike sõnul saab murdmisviisi järgi kindlaks teha, et karjas on käinud šaakal, mitte ilves või hunt. „Hunt ei murra ühekaupa, šaakal murrab. Hunt ei vea saaki põõsastesse, šaakal veab,” ütles Sünt.

Teiseks söövad šaakalid murtud looma luuni puhtaks. Sünt on oma silmaga näinud, et õhtul kaduma läinud lambast on hommikuks jäänud kadakatesse skelett. „Mina ei tea, kuidas nad seda teevad, aga naha söövad ka nii õhukeseks, et ainult kirme hoiab villa koos. Ükski teine loom ei söö niimoodi,” kirjeldas Sünt.

Sünt ütles, et on näinud, kuidas šaakalid murdmisel koostööd teevad, jooksevad ja piiravad ühiselt lamba sisse.

Kui hundi, ilvese või karu murtud looma eest maksab riik talunikele kompensatsiooni, siis šaakali murtud looma eest ei saa karjakasvataja sentigi. Sellepärast ei kipu talunikud keskkonnaametit šaakalite murtud loomadest teavitama. „Tüli on palju ja tulu mittemingisugust, paljud ei hakka teatamisega jantima,” ütles Sünt.

Nii näitabki keskkonnaameti statistika, et šaakalid on tänavu Pärnu- ja Läänemaal murdnud kokku alla kümne lamba.

Ulukiuurija Peep Männili sõnul pole teada, kui palju šaakaleid Läänemaal elab. 2016. aastal loendati Virtsust Haapsaluni kokku viis pesakonda, aga neid võib olla rohkem. Pesakonna moodustavad ema, isa ja keskmiselt viis kutsikat, peale selle aga on üksikud noorloomad. Männili sõnul kasvas šaakalite populatsioon mullu hüppeliselt ja saavutas täisjõu. „Mis edasi saab, ei tea keegi,” ütles Männil.

Männili sõnul on šaakalid hakanud suuremaid loomi murdma tõenäoliselt põhjusel, et nad on ära õppinud, et lammas on abitu loom.

„Täiskasvanud šaakal on kindlasti võimeline murdma suure lamba,” ütles Männil.

Tänavu algas šaakalijaht 1. septembril, kaks kuud varem kui mullu, ja kestab veebruari lõpuni. Jahihooaega pikendati, sest šaakalite arvukus on järsult kasvanud ja levila laienemas. Talunike sõnul võiks šaakalijaht olla lubatud aasta ringi, samuti peaks riik neile šaakalikahju kompenseerima. „Minul pole vahet, kas murdja on šaakal või hunt,” ütles Mansberg.

Šaakali sissetung
Eesti esimesed šaakalid avastati 2013. aastal Matsalust. 2016. aastast tohib šaakalit küttida. Praegu on Eestis vähemalt 11 šaakalipesakonda. Enamik neist elab Läänemaal, kuid leide on ka Peipsi äärest. Šaakalitele sobivad elupaigaks roostikud. Eesti šaakalid sarnanevad geneetiliselt Kaukaasia suguvendadega. Eestisse rändamiseks on nad kasutanud marsruuti, kuhu jäävad rannikud ja jõeorud.

Allikas: keskkonnaamet