Freddy Pajumets: nutsin end lugematu hulk kordi magama

Tänane Eesti Päevaleht kirjutab üheksa aastat Lihula gümnaasiumis koolikiusamise all kannatanud Freddy Pajumetsast, kes avalikustas oma loo tänavu 1. sept oma FB-lehel. Freddy Pajumets õpib nüüd Kuressaare ametikoolis kujundaja˜–stilistiks ja on alustamas modellikärjääri. Lääne Elu avaldab Freddy Pajumetsa FB-postituse tema loal täies mahus.

Freddy Pajumetsa FB-postitus üheksa aastat kestnud koolikiusamisest Lihula gümnaasiumis:

„Mul pole muidugi õrna aimugi, kui paljud seda postitust näevad ja viitsivad selle avada ning läbi lugeda, aga hiljuti tuli jälle teemaks (kooli)kiusamine ja seetõttu ma otsutasin vötta julguse kokku, unustada hirmu ja avaldada oma lugu.

Kümme aastat tagasi, kui olin oma kooliteed alustamas, oli mul ettekujutus, et ma lähen 1. septembril kellegi käevangus lavale, võtan vastu aabitsa, istun klassikaaslaste sekka ja kohtun esimese klassijuhatajaga. Lähen kooli, et käia huviringides ja õppida palju uut, et saada iga päevaga targemaks. Kahjuks oli see köik lihtsalt ettekujutus ja reaalsus oli sellest kaugel.

Tegelikult oli juba enne minu esimesse klassi astumist minust jutte räägitud vanemate klasside õpilaste seas, et ma olen selline „imelik” laps, et mulle meeldib mängida „selliseid” mänge, ma käitun „nii” jms, millele paljud vaatasid viltu, sest kõik see oli kohane pigem tütarlapsele.

Ei läinud kaua, kui mind hakati koolis inetu pilgiga vaatama, minu üle naerma, sosistama minust kes teab mis jutte ja muidugi norima (hüüd)nimedega. Mäletan, et üritasin igal vöimalusel vältida vahetundide ajal koridoris olemast, WC külastamast, et vältida vanemate klassidega kohtumist. Vöimalikult palju üritasin ma vältida kehalise kasvatuse tundides käimist, kui tunnis oli peale minu klassi veel möni teine klass vöi kui tegu oli spordipäevaga. Ma ei tahtnud olla riietusruumis, kus mind noritakse vöi räägitakse, et see on vale ruum, sest ma peaksin olema hoopis teises ruumis koos tüdrukutega. Üritasin koju jääda „haiguse” töttu ja jääda koolis maha, sest ma lihtsalt ei tahtnud ega suutnud kooli minna.

Ajapikku lisandus peale vaimse kiusamise ka füüsiline: asjade äravötmine või nende lõhkumine, kivide või käbidega loopimine või lausa kallaletung rusikate ja/või jalgadega.

See periood oli nagu Ameerika mäed – kord polnud mingeid probleeme ega kiusamist ja juba järgmisel päeval olid kõik minu kallal nokkimas.

Lõpuks ma lihtsalt mötlesin, et see on okei ja normaalne, et minuga nii käitutakse. Et pean sellega ära harjuma. Hakkasin maski kandma, igal hommikul panin võltsnaeratuse ette ja päeva jooksul lihtsalt neelasin see kõik alla, et mitte näidata nõrkust ja siis koju minnes lihtsalt plahvatada. Nii üritasingi kustutada selle Freddy, kes ma olin enne koolitee algust ja esimestel päevadel koolis… ja seda mitmeks aastaks.

On olnud lugematu hulk kordi, kus ma olen end magama nutnud, end lõikunud, depressioonist ja stressist olnud kurnatud ja mõelnud suitsiidile. Köike seda juba 10-,11- ja 12-aastaselt. Ja seda kõike ainult sellepärast, et Sina arvasid, et on okei kiusata… See ei ole normaalne! Mitte kellelgi ei ole õigust kedagi kannatama panna, sest Sul on igav või Sa arvad, et oled ilgelt lahe, kui kiusad kedagi endast nõrgemat või väiksemat.

Palun käsi südamel, et Te märkaksite enda ümber olevaid inimesi, kui märkate, et keegi kiusab või kedagi kiusatakse, siis ärge kartke sekkuda või sellest märku anda mõnele vanemale inimesele. See ei ole kitumine, vaid enda ja kellegi teise/teiste kaitsmine! Tihti piisab ühest märkajast, et muuta olukorda.

Ma olen oma kiusajatele tänulik, sest tänu teile olen ma kasvatanud paksu nahakihi, saan ja julgen olla mina ise.”