Kuula artiklit, 6 minutit ja 47 sekundit
0:00 / 6:47

Helen Nelis-Naukase vastulause: asjad tuleks omavahel otse sirgeks rääkida

18.12.2017
Kuula artiklit, 6 minutit ja 47 sekundit
0:00 / 6:47
Vehklemistreener Helen Nelis-Naukas selgitab oma nägemust karistuseni viinud juhtumist. Foto Arvo Tarmula

Vehklemisliidult tingimisi karistada saanud Helen Nelis-Naukas saatis ajakirjandusele vastulause, kus kirjeldab vehklemisliidu poolt talle määratud karistuse tagamaid.

Artiklitest selgub, et tunnustatud vehklemistreenerina solvasin ja ründasin noorsportlast. Samuti seda, et Eesti Vehklemisliidu arvates käitusin ebapedagoogiliselt ja treenerile mittesobivalt. Muuhulgas eksisin treenerite eetikakoodeksi, lastekaitseseaduse ja õpetajate eetikakoodeksi sätete vastu. Sellega seoses tekkis mul küsimus, milliste määruste või sätetega on antud Eesti vehklemisliidule volitused otsustada ja anda selliseid hinnanguid, mis puudutavad eelpool nimetatuid sätteid – kas Eesti Vehklemisliidu juhatuses on tööl näiteks Lastekaitse Liidu spetsialist? Minu teada mitte. Kõige kummastavam on, et mind ei kutsutud kohapeale selgitusi andma. Kui Eesti Vehklemisliit oleks vaevunud mõlemaid osapooli ühise laua taha kokku kutsuma, oleks asi lahenenud, kuna osapooled on tänaseks ise ära leppinud.

Kirjas kirjeldatud treeneri rünnakut, karjumist noorsportlase peale ja nutmist ei olnud, see on suur liialdus, et võimendada kirja mõju.

Äärmiselt kummaline ongi Eesti Vehklemisliidu tegevus, kes soovides tegeleda noorsportlase kaitsmisega, märkis ära tema ees- ja perekonnanime, samuti avalduse teinud lapsevanema ees- ja perekonnanime. Kas Eesti Vehklemisliit ei arva, et see võis nii lapsele kui lapsevanemale traumeerivalt mõjuda? Leian, et Eesti Vehklemisliit on oma hinnangutes ja ka karistuses käitunud oma pädevuse piire ületavalt.

Minu isa ütles mulle puberteedieas, kui võistlustel nutma hakkasin, ja mis sa nüüd pirised, vati sees tugevaks ei kasva. Oma lastel pole ma koolis käies kunagi lubanud kaevata ühegi õpetaja peale, sest õpetajad teevad oma tööd. Olen saanud sellise kasvatuse. Paraku on maailm muutunud pealekaebajate keskseks ja see on hakanud normiks saama. Mina seda ei mõista. Asjad tuleks omavahel otse sirgeks rääkida.

Vehklemine on kahevõitlusala ja nii nagu igal spordialal on mängus emotsioonid. Emotsioonid kaotuse korral ja emotsioonid võidu korral. Toon võrdluse pallimängudest. Võites vastast jalgpallis 7:0, ei tähistata viimast kahte väravat enam sama tugeva emotsiooniga kui esimest või teist väravat. Võites korvpallis vastast 100:50, ei toimu ringis tantsimist ega suurt võidukisa. Võites vehklemises vastast 15:4 ei ole üldjuhul kohane võidu puhul suur karjatus, sest vastane on võidetud väga kindlalt. Tulemusel 15:14 oleks see aga vägagi kohane. Sellepärast juhtisin vehklemisraja teisest otsast hüüdes sellele sportlase tähelepanu. Seda oleks pidanud ütlema hoopis tema enda treener, kes kahjuks seda ei teinud. See ei ole vastast austav tegevus.

Mulle on looduse poolt antud vali hääl, mis Tallina Ülikoolis praktikal olles toodi välja plussina. Hea kandev hääl üle staadioni. Võin isegi sositada, aga ikka hääl kõmiseb. Ja kui ma pisut kõvema häälega räägin, tundub see kellelegi juba karjumisena. See, et sportlane solvub mu küsimuse peale, miks sa algrupis kaks matši kaotasid ja nüüd minnes kokku minu õpilasega, kellel on alagrupist kõik võidud ja rikud ta tee ära, oli mulle ootamatu. Ja sellele järgnevad kaebekirjad veel ootamatumad. Mina kui treener, poleks oma õpilase emal lasknud sellise asja peale kaebekirja kirjutada.

Mõistan, et ajad on muutunud ja samuti noored, keda treenime ja õpetame. Kuid tasub külastada ükskõik millise pallimängu noortevõistlusi või siis palun tulge vaatama vehklemsivõistlusi ja vaadake kui palju erineb minu noorsportlaste juhendamine teiste treenerite omast. Usun, et üllatute, kui palju on minust häälekamalt noorsportlaste peale häält tõstvaid treenereid või kui paljud neist avalikult alavääristavad näiteks kohtunikke.

Võiks arvata, et vehklemises on selgelt määratud reeglid ja et torke fikseerimise elektroonika teeb võitja selgitamise lihtsaks. Tegelikult on kohtunikul siin suur roll, sest palju on olukordi, kus kohtuniku otsus võib saada matši käigule määravaks. Teatud olukorras on kohtunikul õigus anda kollane kaart, teise kollase kaardi korral juba punane ja tasavägise matši puhul nii ka võidupunkt. Treeneril on õigus paluda kohtunikult selgitust, kuni peakohtuniku sekkumiseni, kes siis lõpuks otsustab. Ja kui seda juhtub sinu õpilasega kolm korda järjest, muutudki emotsionaalseks ja nõuad õiglust, siis no laske kallid kohtunikud lastel vehelda, ärge otsustage matši käike.

Ja iga inimene, ka treener, on eri emotsiooniga, on vaikseid, kes suurt ei räägi ja on neid, kes juhendavad oma hoolealuseid emotsionaalselt. Mina olen emotsionaalne, elan kaasa ja innustan neid valjuhäälselt võitlema. Selliseid treenereid on maailmas palju. See on see osa, millest võistlustel viibivad lapsevanemad ei saa kahjuks aru, üritavad sekkuda ja näevad konkureeriva klubi treeneris halba inimest kes ”karjub”. Ja selle klubi treenerid ässitavad veel neid lapsevanemaid kaebekirju kirjutama.

Pärast saalis toimunut vabandasin noorsportlase ja tema ema ees, sest ei tahtnud tõesti kedagi solvata. Tegelikult mulle riiud ei meeldi. Ja selle sportlase ema helistas mulle pärast kõike, palus vabandust ja ütles, et ma kallistaks tema tütart kui järgmine kord teda näen. Ta ütles, et ei tahtnud, et asjad nii läheks. Paraku on kahju tehtud, väike Haapsalu kihab – on parastajaid ja on ka mõned toetajad. Kahjuks on ka selle sportlase ema sellisest tähelepanust häiritud. Aga see “hea” inimene, kes ajakirjandusele vihje andis, teda see ei huvita. Ühelegi vehklemisega tõsiselt tegelevale klubile/inimesele selline avalik ärategemine/poriloopimine ei meeldi.

Kindlasti ei ole juhus, et samal ajal saadeti kaebekiri Tartu klubi poolt, kusjuures Tartu klubi kuulub hetkel EVL juhatuse koalitsiooni. Leiti, et nüüd on hea võimalus lahti saada Helenist, kes on üks neist, kes üritab vastavalt kohtuotsusele, EVL presidendile umbusaldust avaldada.

Meie alaliit tegi suure vea kui ei vaevunud osapooli kokku kutsuma, leidma lahendust kohapeal, alaliidu sees ja tegi sellest karistusmissiooni. Samas on alaliit, eesotsas EVL presidendiga, teiste treenerite puhul palju teisi eetikarikkumisi maha vaikinud. See pole kindasti kasulik Eesti vehklemisele. Nüüdseks, kui mõlemad osapooled on ära leppinud, elab see ebasedusliku EVL juhatuse otsus meedias oma elu. Aalaliidus on asjad korrast ära juba 2016. aasta varakevadest. Tülid, sissisõda mitte ainult minuga ja minu vastu, vaid konfliktipooli on teisigi. Paraku pole EVL president kordagi üritanud asjaosalisi kutsuda ühe laua taha asju sirgeks rääkima ja ära leppima. Selleks puudub kas oskus või tahe ja kaos alaliidus jätkub.