Maris Sander: abielupoliitika jumala valimisprogrammis

Sel nädalal näitas Eesti evangeelne luterlik kirik (EELK), kuivõrd suurte poliitiliste ambitsioonidega see organisatsioon ikkagi on.

Kirikukogu kiitis heaks avalduse, millega soovitakse Eesti riigi olulisimas dokumendis, põhiseaduses, sõnastada abielu mehe ja naise vahelise liiduna. Kirik tahab, et terve riigi elanikkond, sealhulgas ateistid ja agnostikud saaksid oma pereelu seadustada üksnes piibellikel alustel – nii, nagu seda jumal õigeks peab.

Riigikogu liige Martin Helme (EKRE) kirjutas juba 2007. aastal Delfis avaldatud arvamusartiklis, et Eestil on pikas perspektiivis kolm võimalust: „Saada taaskristianiseeritud rahvaks, muutuda suure osa Euroopaga islamistlikuks – või pärida hukatus. Paraku pole meil näha ühtegi jõudu, kes rahva taaskristianiseerimisega tegeleda tahaks või selleks võimeline oleks. Päris kindlasti puudub selleks sisemine energia ja motivatsioon EELK-l ning teistel suurtel etableerunud usuorganisatsioonidel.”

Üksteist aastat hiljem Eesti luteri kirikul poliitiliste ambitsioonide puudumisega probleeme pole: riigi taaskristianiseerimise idees näib jumet nägevat ka peapiiskop Urmas Viilma, kes viib miljonite eurode suuruse katuseraha eest meeleldi ellu IRLi ja EKRE padukonservatiivset poliitikat. Kas tõesti on lõpuks ometi Helme palvetele vastatud ning oleme kogu riigina teel kristlikusse lunastusse, kus jumalakarjaste õnnistusel päästetakse meid ära kurjast, „sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti”?

Eesti ristiusustati esimest korda 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses sõjalisel teel – ristimine tähendas sakslastele nende võimu kinnitamise akti. Vanad eestlased tõusid muistses vabadusvõitluses ristisõdijate vastu üles, kuid võõrvallutajate mõõkade vastu nad ikkagi ei saanud. Ristisõja lõpuks olid ka viimased paganlikud Läänemere idakalda rahvad sunnitud oma maad usklikele okupantidele loovutama ja end alandatult ristida laskma.
Vähem kui tuhat aastat hiljem on keskaeg poliitikas tagasi, kuid seekord soovivad meie maa uuesti ristiusustada eestlased ise. Loomulikult, usk on ajaloos olnud üks tõhusamaid poliitilisi programme ning võimu allikaid. Kirik rikastus sõjaliste vallutuste käigus, põliseestlastelt röövitud varade toel loodi siinsel paganate maal nii tõhus usuvõrgustik, mis suudab ka veel 21. sajandil poliitikas kaasa rääkida ning seda „kristlike” väärtuste järgi kujundada.

Nii ongi üheks Eesti luterliku kiriku poliitilise programmi alustalaks kujunenud küsimus sellest, kes siin Eestis tohivad omavahel paarisuhteid seadustada või abielluda ja kes mitte. Tundub justkui, et ka kirik tahab osa saada järgmise riigikogu valimisvõitlusest, sest miks muidu sättisid nad oma poliitilise avalduse aega, mil äsja oli sellega kenasti haakuvat valimisplatvormi tutvustanud EKRE. Õige ajastus on muidugi pool võitu ja kiriku toetus konservatiivsetele erakondadele kulub kindlasti marjaks ära. Eks „õigete” valimistulemuste garantii eest kukuvad kirikukassase pärast jälle mõned kümned miljonid.

Paradoksaalsel moel aitab kirik aga oma poliitaktivismiga pikas plaanis kaasa hoopis abielu marginaliseerumisele. Taasiseseisvumisest saati sõlmitakse Eestis keskmiselt umbes 6000 abielu aastas, neist pooled lahutatakse. Kogu nõukogude ajal langes registreeritud abielude arv alla 10 000 kõigest paaril aastal. Kui kirik monopoliseerib riigiaparaadi kaudu abielu kristliku tähenduse, loobub sellest veel rohkem inimesi kui praegu. Mina näiteks olen ammu keeldunud abielu kui seksuaalvähemusi diskrimineeriva lepingu sõlmimisest. Sellist kristlikku privileegi ma ei soovi, tänan väga.

Usuühendused, ka näiteks sihtasutus Traditsiooni ja Perekonna Kaitseks eesotsas Varro Vooglaiuga nõuavad aga vähemuste diskrimineerimise õigusi tuima järjekindlusega edasi. Kusjuures, kas see ei ole mitte tööülesanne kapole, kes oma aastaraamatus heidab näiteks sisserändajatele ette „usu ettekäändel segregatsiooni põhjustavate erandite taotlemist”? Kirikute üleskutse muuta võimatuks seksuaalvähemuste perekondade registreerimine tähendab religioossetel alustel nende diskrimineerimisele õhutamist, ei vähemat.
Eesti kõige julgem ja progressiivsem kirikuõpetaja, Harju-Risti kiriku pastor Annika Laats ütles, et kirik ei peaks sekkuma päevapoliitikasse ega eetilistes küsimustes ainuõigeid seisukohti deklameerima. Olen temaga täiesti nõus.