Erkki Bahovski: virtuaalne Sturmabteilung saab tõelisuseks

26. novembril Toompeal EKRE korraldatud meeleavaldus, mille käigus sai nahutada eurosaadik ja sotside kandidaat riigikogu valimistel Indrek Tarand, tekitas teatavat kergendust – EKREs ei olegi natsid. Mis siis, et EKRE kangesti püüab – viimati kõneles ekrelane Kadri Vilba Postimehele, kuidas Adolf Hitler aitas korda teha Saksamaa teed, mispeale pidid teda korrigeerima ajaloolased. Kodutöö oli tegemata.

Nagu oli kodutöö tegemata Toompea meeleavaldusel. Kui EKRE tahab ikka tõsiselt olla kursis natside ajalooga ja neid endale eeskujuks seada, siis peaks ju ometi teadma, et igasuguste kahtlaste häälte ja mikrofonirabajate jaoks oli natsidel SA ehk Sturmabteilung (saksa k rünnakrühm – toim.). Toompeal polnud SAd kusagil. Aga ma tulen EKRE-le appi ja toon paar näidet: 1921. aastal lõpetas SA Münchenis Baieri Liiga koosoleku Löwenbräukelleris, visates lavalt alla liiga juhi Otto Ballerstedti, nii et tema pea hakkas verd jooksma. Hitler sai vägivallale õhutamise eest kolm kuud vanglakaristust, millest istus tegelikult ära veidi üle kuu. 1922. aastal saabus Hitler Baieri linna Coburgi nn Saksa päevale, kaasas 800 SA meest, et lüüa linn puhtaks punastest. Nii ka läks. Siit ka õppetund: järgmine kord võtke Toompeale kaasa Sturmabteilung ja vaadake, kas keegi ikka tahab mikrofoni endale saada.

Indrek Tarand on muidugi inimene, kellega ongi väga keeruline läbi saada ja esmaspäevane esinemine polnud tal esimene sellelaadne üritus. Siinkohal on paslik jutustada üks lugu, mis on mind aastaid painanud. 2009. aastal olin tööl Euroopa Komisjoni Eesti esinduses ja meile langes ka kohustus korraldada Euroopa Parlamendi saadikukandidaatide debatt üle Eesti. Kuid kuidas seda teha, kui heaks debatiks on vaja mõistlik hulk inimesi? Mis on mõistlik hulk? Et riigikogus oli toona esindatud kuus erakonda, langes otsus korraldada debatt riigikogu erakondade kandidaatide vahel ja anda üksikkandidaatidele sõna eraldi. Juba kuus inimest tähendas, et igaüks sai vähe rääkida ja tagantjärele tark olles mingit päris debatti ei tekkinudki, sest keegi ei tahtnud rääkida Euroopa asjadest. Tarandile selline asjakorraldus muidugi ei meeldinud ja nii tuligi ta debatile oma sõnumi ja sõuga, pildudes laiali paberilehekesi.

Mõeldes nüüd Toompea meeleavaldusele – kas oleksin mina debati juhina pidanud Tarandi jalahoopidega eemale tõrjuma? Talle peale hüppama? Muidugi mitte – ta ütles ära, mis ta ütelda tahtis, ja asi liikus edasi. Ning lõpuks ta need valimised ka võitis, näidates, et üksikkandidaadil on võimalik Euroopa Parlamendi valimistel läbi lüüa. Aga painama jääb küsimus, kas oleksime pidanud kaasama debatti üksikkandidaadid kohe algusest (Tarand polnud ju ainus).

Vahemärkusena nenditagu siiski, et kahel korral protestiks partokraatia vastu Euroopa Parlamenti kandideerinud Tarand kandideerib nüüd riigikokku sotside ridades. Aga loodetavasti võitlus partokraatia vastu jätkub…

Virtuaalne Sturmabteilung on EKRE-l muidugi olemas. Proovige EKRE toetajatega vaielda sotsiaalmeedias. Pole siis ime, Tarandil mingil hetkel üle viskas ja ta saatis ühe toetaja heasse kohta (mitte et seda kõnepruuki peaks kuidagi kiitma). Mis järgnes, oli veelgi huvitavam – veebiajakiri Objektiiv tegi Tarandi postitusest kuvatõmmise ja avaldas selle uudisena. Säärane lugu viib mõtteni, et sotsiaalmeedias tegutsevad provokaatorid, kes asuvad avaliku elu tegelastega võimalikult ropult vaidlema, oodates, et viimaste närvid ei pea vastu. Millegipärast aga kuvatõmmiseid toetajate sõnavarast ei tehta.

Toompeal ei piirdunud asi üksnes Tarandi peksmisega, kotti taheti ajada ka teisi sotse. Hannes Hanso kirjutab Facebookis: „Korra lubati mul pea haamriga puruks peksta, et mõistus pähe tuleks. Üks daam karjus, et talle tuleksid appi suuremad mehed, et mind musta prügikotti toppida ja siis prügimäele viia. Ise teatas, et elab muidu üldse Prantsusmaal.”

Läks vist isegi hästi, et teised sotsid Toompealt elusalt ja tervelt tulema said.

Mis edasi juhtub? Võib ju loota, et Tarandi tümitamine jääb ainujuhtumiks ja edasi kulgeb valimiskampaania tavalist rada pidi. Aga pigem on karta, et nii ei lähe. Täiesti võib eeldada, et EKRE loobki oma SA korra kaitseks. Pärast Tarandi provokatsiooni on neil selleks ka hea põhjus. Lisaks kandideerivad Tarand ja EKRE esimees Mart Helme ühes valimisringkonnas, see asjaolu lisab vaid õli tulle. Lõhestunud ühiskonnas pole palju vaja, et puhkeks kodusõda. Eesti kasuks räägib vaid asjaolu, et ajalooliselt pole siin kodusõda kunagi olnud.