Silvia Urgas: räitsakate apokalüptiline hala

„Lõpetage hüsteeritsemine!” on viimastel nädalatel hüütud. Kirjanik Kerttu Rakke nimetas toimuvat lausa räitsakate apokalüptiliseks halaks.

Kas saaks veel koledamini kellegi sõnavõtu kohta öelda? Manitsetakse noori, kes peaminister Jüri Ratasele avalikke kirju kirjutavad. Naerdakse nende üle, kes hommikuti Stenbocki maja ees seisavad. Rääkimata etteheidete tegemisest neile, kes oma segadust sotsiaalmeedias välja elavad, kas erinevate postitustega või profiilipildile „Kõigi Eesti” liikumist toetava südame lisamisega.

Jah, ühiskond võttis ehk liiga tõsiselt ühe trammijänese rassistlikke hüüatusi pearabi aadressil. Ilmselt oli tegu sellise provokaatoriga, kes oleks solvangu leidnud temast möödunud inimesest olenemata. Kedagi teist oleks ta ehk sõimanud paksuks, vanaks või pilusilmaks. Võibolla poleks „Aktuaalne kaamera” pidanud pühendama nõnda pikka saatelõiku Jüri Ratasele saadetud kirjadele. Ühiskonna sidususele ei aita ka kuidagi kaasa lohisevates Facebooki lõimedes vaidlemine. Vaevalt sellistes vestlustes kuidagi tõde selgub või keegi kedagi ümber veenda suudab.

Samas ei saa neid, kes endale käepäraste vahenditega üritavad ära hoida EKRE koalitsiooni jõudmist, süüdistada ühiskonna lõhenemises või liigses hüsteeritsemises. Seostati hüsteeriat ju vanasti just naiste ebastabiilsusega ning vihje sõnavõtjate soole ning ehk ka vanusele kumab läbi nüüdsetestki hinnangutest. Eesti ühiskonnas pole praegu kõige rahulikumad ajad, mis ajendabki inimesi oma emotsioone sõnadesse valama. Miski, mis on tunnete ajel öeldud või tehtud, ei ole alati tagantjärele kõige mõistlikum või vajalikum. Oma emotsioonide iseenda sisse jätmine ei ole samuti kõige targem tegu, sellest võivad rääkida ilmselt mõnedki arstid. „Kõigi Eesti” ja Jüri Ratase kirjakampaania on kajakamber, kus inimesed jagavad enda vaadete sarnaseid postitusi. Siiski lohutab, et sotsiaalmeedia on täis inimesi, kes ei peagi kõiki aborti teinud naisi mõrvariteks või Eestit vaid valgenahaliste inimeste kodumaaks.

Miskipärast ei ole hüsteeritsemiseks nimetatud väljasõite „Maksud Lätti” või tõrvikurongkäike, rääkimata EKRE liikmete ja toetajate aktiivsest sotsiaalmeediakasutusest. Maksab vaid korra EKRE teemal sõna võtta – ning mõne minuti pärast on kohal erakonna toetajad, kes diagnoosivad su ajupestuse. Pajatusi abordi lõikustööst või eestlastest kui Euroopa Liidu lollidest talupoegadest millegipärast apokalüptiliseks halaks ei peeta.

Kuigi EKRE valitsusse jõudmise võimalus on kahtlemata demokraatia väljendus, on see Eesti taasiseseisvuse jooksul siiski märkimisväärne muutus. 15 aasta jooksul pole koalitsioonikõneluste esimesel päeval kordagi peetud vajalikuks rahustada avalikkust sõnumiga, et toetatakse Euroopa Liitu ja NATOsse jäämist. See on pikka aega tundunud sama iseenesestmõistetava teadmisena nagu see, et Eesti asub Soome ja Läti vahel. Ehk oleks pidanud igaks juhuks alustama veel mõne rahvast rahustava teadaandega, näiteks kinnitama, et ära ei keelata naiste tööjõuturul osalemist ega ajakirjandusvabadust.

Järgmistel päevadel võeti ette põletav teema abort. Lausa kurvaks tegi Läänemaa haigla arsti Kai Tennisbergi tõdemus, et abordi üle arutlevad mehed, kellel pole vähimatki aimu sellest tohutust tööst, mille Eesti naistearstid viimase paarikümne jooksul ära teinud on. Ma ei tea, miks peame koalitsioonikõnelustel rääkima päevade kaupa neist 4000 abordist, mida Eestis aastas tehakse. Aga saan aru, miks see ajendab avalikkuse ees sõna võtma nii naistearste kui ka presidenti, rääkimata sadadest tavalistest naistest. Ma saan aru, miks inimesed on mures, sest riigikokku valiti Ruuben Kaalep, kes on ajakirjanduses teatanud, et talle eestlasena on teisel pool maakera elavast inimesest lähedasem oma koer. Ma ei taha, et ministriks saaks Martin Helme, kes peab 27aastaseid lastetuid naisi ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks.

See kõik paneb mind muretsema. On mure väljaütlemine ju kodaniku kohus? Ma käisin valimas ja tean, et koalitsioon esindab rahva tahet, aga see ei tähenda ju, et peaksin nüüd neli aastat vaikima? Tunnen, et osa EKRE retoorikast on suunatud minu ja mu sõprade-tuttavate vastu, kõigi lastetute, välismaalaste, noorte, naiste, seksuaalvähemuste, liberaalsete lumehelbekeste vastu. Eesti ei ole suletud süsteem ning EKRE populaarsuse kasv on seotud teiste konservatiivsete liikumiste võidukäiguga nii Euroopas kui ka USAs. Ka see paneb mind muretsema. Justkui vaataks maailma aeglaselt tagasi mäest alla libisemas, kuigi nii pikk ja vaevarikas mäkketõus sai äsja ette võetud. Maailm ei ole Trumpi presidendiks valimisega otsa saanud, aga on ta siis muutunud paremaks kohaks? Rääkimata sellest, et kui me abortide üle diskuteerimise asemel tõsiselt keskkonnaküsimuste või kliimamuutustega tegelema ei hakka, saab maailm päriselt otsa ning kõigil sündinud lastel polegi kusagil elada.

Nii et võibolla tasuks tulevasel valitsusel, milline ta ka ei tuleks, kuulata nende murelike inimeste kurtmist. Nagu tasunuks varasematel valitsustel kuulata kõigi nende inimeste muresid, kes viimase 27 aasta jooksul suures võimujanus ja kapitalismituhinas kahe silma vahele jäid. Lõppkokkuvõttes on valijad – hoolimata sellest, millise erakonna poolt keegi hääletas – ju lihtsalt inimesed, kes muretsevad selle pärast, kuhu riik ja maailm tüürib.