Juhtkiri: presidendi pusast

President Kersti Kaljulaid tegi eile ootamatu sammu, tulles riigikokku, kus uus valitsus ametivande andis, seljas valge pusa, mille rinnal ilutses kiri „Sõna on vaba”. Sellega andis president selge sõnumi, mida ta praeguse aja päevakajalistest teemadest Eesti ühiskonnas arvab. Presidendi roll pole lihtne, sest õigust oma otsustega midagi ära teha on üsna vähe. Näiteks pole tal sisuliselt võimalust valitsust, mis Kaljulaidile ilmselt meeltmööda pole, ametisse kinnitamata jätta.

Sõnavabadus, mille eest president oma pusaga seisis, ei ole keeruline asi, keeruline on see, kuidas on sõnavabadusse hakatud suhtuma. Kui rahulikel aegadel ei arutleta eriti selle üle, mis ja kas on sõnavabadus, siis aeg pärast seekordseid riigikogu valimisi on selles osas täiesti teistsugune.

Kui lugeda kommentaariumeid, siis näeb seal tihti pahaseid lugejaid, kes süüdistavad väljaannet sõnavabaduse piiramises, kui nende kommentaar on kustutatud, kusjuures – ükski väljaanne ei kustuta kommentaare paljalt sellepärast, et seal esitatud vaated ei meeldi. Kustutatakse ikka neid, mis on solvavad, ebatsensuursed või vaenu õhutavad. Kui aga ajakirjanik kirjutab arvamusloo, milles lähtub oma vaadetest, siis saab ta nüüd kaela laviini süüdistusi, et ei ole tasakaalustatud ning peaks justkui edaspidi hoolega läbi mõtlema, mida ta kirja paneb. Ühest küljest on sõnavabadus mõne meelest nagu õigus (anonüümselt) öelda välja mida tahes, teiselt poolt ei tohi aga viisakas kõnepruugis oma seisukohtigi välja öelda, sest need võivad kellelegi mitte meeldida.

Sõnavabadus ei ole vabadus solvata ja viha õhutada. Sõnavabadus lääne demokraatia osana on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis ja pildis. Just selle vabaduse eest seisab president, sest tõenäoliselt tunneb ka tema, et see võib olla ohus, hoolimata sellest, et meile iga päev kinnitatakse, et see nii ei ole.