Juhtkiri: kes Viigi kooli müügist kasu saab?

Mullu detsembris kirjutas Lääne Elu haridusministeeriumi kavatsusest anda hariduslike erivajadustega laste jaoks mõeldud Viigi kool pidada Haapsalu linnavalitsusele. Toona jäi plaan katki, sest Haapsalu linnapea Urmas Sukles oli sellele vastu – linnal pole raha ega oskust sellist kooli pidada.

Vähem kui pool aastat hiljem tuleb aga välja, et ministeerium pole alla andnud ja praeguseks on enam-vähem kindel, et linn võtab juba mõne aasta pärast ikkagi kooli enda pidada. Olnuks ka naiivne loota, et see nii ei lähe.

Mullu veebruaris jõustus gümnaasiumi- ja põhikooliseaduse muudatus, mille järgi vastutab erivajadustega laste hariduse eest kohalik omavalitsus, mitte riik. Haridusministeerium ütles juba detsembris, et pikas perspektiivis ei kavatse nad kohalike omavalitsuste kohustusi täita. Läbirääkimised Haapsaluga algasid uuesti. Ühest küljest võib tunduda kõik kena – riik ehitab Viigi koolile uue moodsa maja, mis on väiksem ja linnale jõukohasem ülal pidada.

Teisest küljest peavad Viigi kooli lapsed mahtuma küll tuttuude, aga palju pisemasse kooli. On see ikka hea mõte? Viigi kooli õpilaste arv ei vähene mitte sellepärast, et erivajadustega lapsi jääks üha vähemaks, vaid sellepärast, et neid integreeritakse tavakoolidesse, mis on täiesti vale. Üheski tavakoolis ei ole ega saa kunagi olema erikoolidega samaväärseid tingimusi. Jah, kuidagi õpetatakse need lapsed ära, aga mis tasemel ja mis hinnaga?

Hoopis huvitav on aga see, mis saab Viigi kooli praegusest majast ja Haapsalu tõenäoliselt kõige ihaldusväärsemast krundist, millele jagus tahtjaid juba kümme aastat tagasi. Kriminaalromaanides alustavad detektiivid uurimist enamasti küsimusega: „Kes kuritööst kasu sai?” Kellele ja mis tingimustel praegune krunt (ja peaaegu korda tehtud hooned) kord müüakse?