Juhtkiri: vabaduse verstapost

Paljudele läänlastele oli Eesti riigi iseseisvuse taastamise verstapost Raplast mõned kilomeetrid Tallinna poole. Balti ketis seisid läänlased 30 aastat tagasi toona just nimelt seal. Kätest kinni hoides oli küll ülev tunne, kuid et tegemist on nii ainulaadse meeleavaldusega, seda ilmselt siis veel ei tajutud.

„See oli ju nii suur asi, mis ära sai tehtud,” arutleb tänases Lääne Elus toona 17aastane keskkooli viimase klassi õpilane Irene Väli. „Ja kui sa ise selle sees olid, siis veel seda nii ei tajunud. Siis oli pigem see, et iga viis, kuidas sa said oma protesti näidata, oli nagu nii uus, teistmoodi ja nii põnev. Ja sa läksid sellega kaasa.”

Noorem põlvkond ilmselt ei kujuta ette, kuidas suudeti miljonid inimesed õigetesse kohtadesse juhatada ilma internetti, sotsiaalmeediat ja taskutelefone kasutamata. „Praegu on inimene lihtsalt loll, ripub selle telefoni otsas. Jäi siis tollal midagi tegemata? Mitte midagi ei jäänud!” arutleb teedevalitsuses töötanud ja koos töökaaslastega ketis seisnud Rüüd Kamarik tänases lehes.

Kui praegu teeb iga vidin, mis taskust pihku satub, pilti ja salvestab kõnet, siis 30 aastat tagasi oli see kõik veel ulme ja fantaasia. See puue annab toonastele sündmustele oma värvingu, sest mälu on lühike ja ega neid aastakümnetetaguseid juhtumisi enam hästi meenugi. Ka need, kes ketis juubeldasid, mäletavad pigem emotsioone, mitte üksikasju. Aga teisalt – seda mitmevärvilisem see pilt meie iseseisvuse teest ongi.

30 aastat tagasi korraldatud Balti kett oli üks peasündmusi teel Läti, Leedu ja Eesti iseseisvumise poole. Kelle idee see oli? Seda au on omistatud nii Edgar Savisaarele, Mati Hindile, Rein Kilgile kui ka Mart Tarmakule, rääkis Urmas Vadi Vikerraadios oma sarjas „Millest koosnes Balti kett?”. Ja ega see polegi nii oluline. Au tuleb omistada kõigile neile, kes tegelikult ketis seisid.