Kalvi Kõva: pensionisüsteemi peab parandama, mitte lõhkuma

Isamaa peamine valimislubadus muuta teine pensionisammas vabatahtlikuks jõudis kevadel koalitsioonileppesse ja nüüd lohisevad Keskerakond ja EKRE sellega kaasa. Pensionisüsteemi pea peale pöörav eelnõu jõuab ilmselt peatselt riigikokku, sest võimuerakondadel on sellega tuli takus.

Jah, pensionisüsteemil on mitmeid lahendamist vajavaid kitsaskohti ja puudusi, kuid valitsuse pensioniplaaniga ei saa kuidagi nõus olla. Lubamatu ja ohtlik on ainuüksi see, et tervet ühiskonda otseselt puudutavaid muudatusi, mille tõeline mõju ilmneb 20, 30 ja 40 aasta pärast, tahetakse läbi suruda kiirkorras. Puudu on ka majanduslike ja sotsiaalsete mõjude  analüüs või ei taheta seda rahvale esitada.

Kolmele sambale toetuvat pensionisüsteemi valmistati sajandivahetuse paiku põhjalikult ette. Reform sai teoks tänu laiapõhjalisele kokkuleppele selles, et inimesed  tuleksid toime ka vanaduses ja et pensionid tulevikus ei väheneks, tuleb pensionieaks säästa. Seevastu praegune valitsus leppis teise samba lõhkumise kokku kitsas ringis ja tagatoas, pidades silmas vaid poliitilist hetkekasu.

Esmapilgul on mõttel, et teise sambasse kogutu võib välja võtta, kindlasti jumet. Eriti, kui sinna juurde käib kaunisõnaline retoorika, et inimesed saavad ise oma raha peremeheks ja vabaduse otsustada oma säästude investeerimise ja kasutamise üle. Juba on ennustatud, et pea pooled teise sambaga liitunud võivad sealt väljuda. Osa neist ilmselt investeeribki kogutud raha mujale, mis on küll ilma professionaalse abita väga riskantne ettevõtmine, teine osa kulutab ära. Jällegi, kes teeb seda mõistlikult, kes mitte. Karta on, et arvestatav hulk inimesi oma vanaduspõlve peale ei mõtle… ja ees ootab tarbimispidu, võimalik, et sadade miljonite eurode eest.

Teisalt võib teise samba lõhkumine kaasa tuua kogu süsteemi lagunemise. Esimese ja teise samba ühine eesmärk on tagada,  et pensionile jäädes saaksid inimesed vähegi elamisväärset pensioni, et nad saaksid hakkama ilma riigi lisaabita. Kogumispension ei ole mõeldud raha korraga väljavõtmiseks.

Plaanitavad muudatused on kantud ühepäevamentaliteedist. Need vaatavad täiesti mööda sellest, et meie ühiskond vananeb. Olukorras, kus tööealisi inimesi jääb üha vähemaks ja pensioniealiste inimeste arv aina kasvab, peaks valitsus pensioniks raha kogumist hoopis soodustama. Praegu on ta aga valmis ohverdama tänaste noorte ja nende laste tuleviku. Küsimusele, kuidas makstakse neile tulevikus pensioni,  mis tagaks inimväärse toimetuleku,  „reformijad” ei vasta.

Süsteemi lammutamine lööb valusalt just madalama sissetulekuga töötajate pihta, kelle jaoks on kogumispension peamine finantssääst. Seega on jutt sellest, et usaldame inimest ja lubame tal endal otsustada, küüniline nii noorte kui ka väikese sissetulekuga inimeste suhtes.

Nagu juba öeldud – pensionisüsteem  ei ole veatu  ja see tuleb paremaks muuta. Üks suur samm sai äsja astutud. 1. septembril alanesid pensionifondide haldustasud. Kindlasti tuleb paindlikumaks teha kogumispensioni väljamaksete kord, näiteks inimese haigestumise korral. Kaalumisel on ka ettepanek, et riik panustaks täiendavalt madalapalgaliste töötajate tulevasse pensioni kogumissamba maksete kaudu.

Teise samba kallale minek on juba külvanud ebakindlust ning kahandanud inimeste usku riigi antud lubadustesse. Pensionisambad on riigi antud pikaajalised lubadused. Tuleviku arvelt elamise ja  tänastelt noortelt  varastamisega ei saa leppida.