Silvia Urgas: satanism kui ühiskonna lakmuspaber

Taluvuse ja tolerantsi piire saab testida üsna mitmel moel – võib valitsuse liikmena lõputult vassida ja keerutada ning küsimuste vastuseks kosta, et etteheidete laviini all on võimatu tööd teha.

Seegi on sissejuurdunud käitumismalli muutmine, kui vabandamise ja tagasiastumise asemel teisi süüdistada ning võimu külge klammerduda. Märksa värvikam viis ühiskonna tegelikust meelsusest aimu saada on hakata satanistiks. Lausa palsam novembrisombustest poliitdraamadest väsinud hingele.

Miks satanistidest üldse tõsiselt rääkima peaks? Eeskätt on satanistid teemaks USA kultuuriruumis. Viimastel aastatel imporditakse sealt Eestisse teemasid, mis seni avalikkust köitnud pole, nagu abort, monumendikultus ja vaktsiinivastasus. Seega ei saa kaugele jääda ka aeg, mil kristlike pereväärtuste üle arutamine muutub nõnda kirglikuks, et igasuguste traditsioonilist peremudelit kaitsvate sihtasutuste kõrvale ilmuvad ka pealtnäha pahelisemad kodanikeühendused. USA peamisest satanistide organisatsioonist Satanistlikust Templist on kirjutanud mitu artiklit Objektiiv ning teema on läbi käinud ka Meie Kirikust, seega on ka satanistlike liikumiste kui korralike kristlaste põlise vaenlase Eestisse importimine juba käimas, hoolimata satanistide siinsest pehmelt öeldes kõrvalisest rollist.

USAs on satanismist kujunenud omamoodi lakmuspaber. Äsja Sõpruses linastunud dokumentaalfilmis „Elagu Saatan?” („Hail Satan?”) ei esindanud saatan piiblist tuttavat pahalast, vaid kaine mõistuse, inimese individualistlikkuse ning valikuvõimaluste häält. Kuigi dokfilmi keskmeks oleva Satanistliku Templi liikmete hulka kuulus ka äärmuslikumate vaadetega inimesi, oli satanism pigem võimaluseks pakkuda tasakaalu USAs levinud konservatiivsele kristlusele. Enamik liikmetest ei uskunud saba või sarvedega olevusse ega olnud ka kristluse vastu.

Satanism on klikinäljas meediale sobivaks kattevarjuks, millega enda ühiskondlikule tegevusele tähelepanu tõmmata. Satanistliku Templi seitsme peamise tõekspidamise hulgast leiab näiteks käsud käituda kaastundlikult ja empaatiliselt, järgida teaduslikku maailmavaadet ning austada teiste vabadust. Tundub normaalse inimlikkuse, mitte satanismina.

Filmis „Elagu Saatan?” käivitasid suure osa sündmustikust Oklahoma ja Arkansase valitsuste otsused lubada osariigi kapitooliumite ette püstitada tahvlid vana testamendi kümne käsuga. Nagu Eestis, on ka USAs seaduse järgi riik kirikust lahus, kuid teatud religioonide esindajad seisavad siiski võimule ja rahale märksa lähemal kui teised. Satanistliku Templi loogika oli lihtne – kui riigi maale püstitatakse monument kristlusele, tuleb riigikiriku puudumisel usuvabadusest lähtuvalt anda vähemalt võimalus monumendi püstitamiseks ka teistele usuühendustele. Käsutahvlite kõrvale pakkus usuühendusena registreeritud Satanistlik Tempel hiiglasliku kitsjumaluse Baphometi kuju. See plaan ei sobinud paljudele ning käivitas huvitava ühiskondliku ja õigusteadusliku debati usuühenduste ja riigi suhetest. Oklahoma ülemkohtu otsuse tulemusena jäi kapitooliumiesine ilma nii kitsjumalast kui ka kümnest käsust. Arkansase kapitooliumi ette püstitati siiski käsutahvel ning Bephometi kuju toodi kohale vaid mõnetunniseks protestiks. Igatahes on tegu õppetunniga sellest, millise Pandora laeka võib avada riigivõimu ehtimine ühe religiooni sümbolitega.

Eestis käivitas lähiaastate suurima debati kiriku ja riigi suhetest Kersti Kaljulaidi 2016. aasta otsus loobuda luteri kiriku tänujumalateenistusest. Kuna president eraisikuna kirikus ei käinud, ei soovinud ta seda teha ka riigipeana, loobudes nõnda presidendi institutsiooni sidumisest mõne kindla religiooniga. Muidu oleksid järgmisena Kaljulaidi oma tänuteenistusele ilmumist võinud nõuda kas või satanistid, kartes riigi poolt ühe religiooni teisele eelistamist.

Viimane stsenaarium on küll puhtalt hüpoteetiline, sest Eesti satanistlikku kogudust Musta Veenuse Ordu pole nende korduvatest katsetest hoolimata usuühendusena registreeritud. 2005. aastal keeldus koguduse registreerimisest Tallinna linnakohus, tuues põhjenduseks, et ordu on loodud kuritegelike inimeste ühendamiseks ning kujutab nii ohtu avalikule korrale kui ka riigi ja rahva julgeolekule. 2013. aastal leidis üldjoontes sama Tartu ringkonnakohus, tuues välja, et „saatan” seostub Eesti kultuuri- ja keeleruumis üheselt kurjusega ning selline tähendus ei muutu, kui organisatsiooni liikmed nimetatud sõna millegi pahelisega ei seosta. Registreerimist toetasid toona näiteks religiooniteaduse professor Tarmo Kulmar ja õigusteaduse doktor Merilin Kiviorg.

Mis sellest kõigest siis ikka? Ega nõnda kaua polegi midagi, kuni riigi- ja usuasjad korralikult lahus hoitakse. Kui riikliku tasandi otsuseid peaks tehtama aga teatud religiooni dogmadest lähtuvalt, oleks meilgi appi vajakodukootud sataniste, kes kiriku ja riigi lahususe põhimõtte tegelikku tugevust prooviksid.