Juhtkiri: teise pensionisamba õppetunnid

Teise pensionisamba reform või lõhkumine, mille valitsus eeloleval nädalal riigikogus läbi surub, toob kaasa suure muudatuse Eesti senises sotsiaalkindlustussüsteemis. Ratsionaalsete argumentidega selle muutuse mõju hinnata pole võimalik, sest tegelikult analüütikud ei suuda kuigi täpselt pikaajaliselt prognoosida majanduse käekäiku ega sissetulekute suurust.

Valitsuse kavandatud muudatust võib nimetada nii reformiks kui ka pensionisamba lõhkumiseks. Kõik sõltub arvaja usust ja vaatekohast. Kes usub valitsusse, arvab, et tegu on reformiga, kes aga usub opositsiooni, arvab, et tegu on lõhkumisega.

Reformiks on muutusi palju nimetada, sest reform eeldab seda, et pensionisüsteemis muutuks midagi, aga paraku seda ei juhtu. Ainus muutus on see, et edaspidi pole teine pensionisammas kohustuslik. Põhimõtteline muutus see ei ole, sest pensionisüsteem jääb endiseks. Inimese vanaduspõlve kindlustamise põhiraskus jääb riiklikule vanaduspensionile ehk esimesele sambale.

Nii et reformiga tegu ei ole. Kas tegu on lõhkumisega? Nii ja naa. Lõhkuv on see, et inimsed võivad oma pensionivara välja võtta ja ära kulutada. Kahtlemata õnnestub kellelegi oma pensionivara edukalt investeerida ja suurt tulu teenida, aga tõenäoliselt on rohkem neid, kes oma pensionivara kulutavad tarbimiseks. Mis käes, see mingu, küll vanadusele jõuab mõelda.

Teise pensionisamaba reform pole reform ka seetõttu, et ühtki praeguse pensionisüsteemi probleemi see ei lahenda. Eesti pensionisüsteem on endiselt liiga ebavõrdne, pensionisammaste korraldus ainult kasvatab ebavõdsust. See pole hea. Teise pensionisamba süsteem on kulukas, veelgi kulukam on kindlustusosakute põhimõttele üles ehitatud välja maksete korraldus. Selline korraldus sobib väga jõukatele inimestele. Neid on aga vähe. Ehk iga viies pensionikoguja.