Juhtkiri: punaste nelkide ajastu

Naistepäev on aeg aastas, mil pool Eestit tunneb end vähemalt hetkeks imetletuna ja tähtsana. Nõukogude ajal oli naistepäev riigipüha. Praegu enam mitte, see-eest tähistab Eesti riigipühadena lihavõtteid ja jõule.

Nõukogude aja mälestus, mil ajalehtedes ilmusid ülistavad artiklid töökangelastest naistest, kes keerasid traktorirooli või lüpsid lehmi, on jätnud sellest päevast muigama paneva mälestuse. Punased nelgid käisid päeva juurde, nagu ka kangelasemade esiletõstmine.

Kangelasemade kiitmisega on Eestis jõutud tagasi endisesse aega. Ka praegu on taas hinnatud naised, kes sünnitavad vähemalt kolm last. Kangelasemadest ei kirjutata küll enam imalaid artikleid, sest õnneks on ajakirjandus veel vaba, aga poliitkute sõnavõttudes on püsivalt tunda, et naine on sünnitusmasin, kel tuleb enese olemasolu õigustamiseks täita kohustus ühiskonna ees.

Eesti ees seisab ülesanne kasvada ühiskonnaks, kus mehi ja naisi koheldakse võrdselt. Tähtis on, et palk oleks võrdne, et naistel oleks karjääris tõusmiseks niisama head võimalused kui meestel. Ning see, et naist võetaks juhina ja spetsialistina tõsiselt.

Naiste tõsiseltvõetavus on endiselt teema. Punaste nelkide ajastu mälestusena ütles üks poliitik veel hiljaaegu oma oponendi kohta, et sel on ilus, aga vaikiv suu. Nüüd ta seda enam ei tee. Aga tema asemel on võimule saanud uued poliitikud, kes nimetavad presidenti hüsteeriliseks naiseks ja naaberiigi peaministrit müüjatüdrukuks. Naisajakirjanikud ei kõlba ühe valitsuspartei arvates samuti millekski. Või vähemalt ei mõista nad meeste tehtud poliitikat.

Punaseid nelke Eestis enam ei kingita, aga oma mõtteis on üsna arvestatav hulk ühiskonnaliikmeid endiselt nelkide ajastus. Ometi võiks muutuda ka suhtumine naistesse, mitte ainult lillemood.