Aivar Õepa: peapiiskop, õpi kannatlikkust

Luteri kirik eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga on mures, et inimesed pole koroonakarantiini algusest saadik kirikus käinud, ning avaldab oma kellahelistamise aktsiooniga valitsusele vaikselt survet karantiinipiirangute tühistamiseks vähemalt kirikutes.

Mure on muidugi tõsine. Aga sarnane mure on mujalgi. Inimesed pole pääsenud kinno, raamatukokku, teatrisse. Õpilased pole käinud koolitundides ja tudengid loengutes. Paljud inimesed on pidanud oma koju kontori improviseerima. Kõik me oleme pidanud uue olukorraga kohanema. Muusikud annavad nüüd kontserte internetis, raamatuid saab e-laenutusest ning lapsed õpivad e-koolis.

See viimane on pannud kodus töötavatele vanematele eriti suure koormuse. Mina olen näiteks oma kolmele lapsele poole kohaga õpetaja, kokk ja võimlemistreener. Enda töö peab samal ajal ikka tehtud saama; mitte keegi ei tule vastu tähtaegades, töö mahus ega tasus seetõttu, et mul on selline kodune koormus.

Aga ma ei sõida autoga ümber koolimaja ega lase signaali selle märgiks, et võtke need lapsed ükskord juba kooli tagasi ja laske mul rahus tööd teha. Kannatlikkusest jutlustav kirik võiks siis ehk sama kannatlik olla.

Ehk on asi hoopis selles, et kardetakse rahvast ilma jääda? Et nädalaid korrapärastest jumalateenistusest eemal olnud inimesed ei naasegi pühapäeviti kirikusse? Kirik pole ju e-aastatuhandesse jõudnud ega kavatsegi jõuda, vaid loodab endiselt Vana-Rooma aegsele meetodile. Kui nii, siis on mul raske Viilmale kaasa tunda.