Tiit Salumäe: minna ei taha, kuid jääda ei saa
22.09.2020
Piiblis on mitmeid põgenemise lugusid. Siin samba juures, kus on kiirustav ema lapsega, kellel käes talle kõige olulisem mänguasi, meenub mulle esmalt Joosep Maarja ja Jeesuslapsega, põgenemas oma kodumaalt võõrsile. Ma usun, et nad mõtlesid nii nagu meie täna seda mälestussammast avades – minna ei taha, jääda ei saa.
Põgenemise põhjuseid on erinevaid. Joosep pidi võtma oma naise ja Jeesuslapse ning põgenema Egiptusesse, sest lapse elu oli ohus. Nad elasid paguluses, kuni kuningas Herodes suri ning pere sai tulla tagasi kodumaale. Vana testament jutustab ka, kuidas Iisraeli rahvas põgenes Egiptuse orjusest tagasi oma esivanemate pärismaale. Põgenetud on erinevatel aegadel ja erinevatel põhjustel. Põgenetud on nii kodumaalt ära kui ka kodumaale tagasi. Eesti rahva suurpõgenemise meenutamine 76 aastat tagasi on meid toonud täna kokku siia Puise randa.
Mõtleme ligi 80 000 kaasmaalasele, kes 1944. aasta septembris pidid põgenema ja oma kodud ja kodumaa maha jätma. Siit mitte kaugel, Põgari palvemajas pidas Otto Tiefi Eesti valitsus viimase istungi kodumaal ja siis oli aeg minna. Valik oli raske – minna ei taha, kuid jääda ei saa. Oli ka palju neid kaasmaalasi, kes tahtsid minna, aga ei saanud ühel või teisel põhjusel. Nende hulka kuulusid näiteks ka minu isa ja ema koos selleks ajaks sündinud lastega.
Meie ajalugu vajab uurimist ja mälestused jäädvustamist tulevastele põlvedele. Meil on põhjust õppida Iisraeli rahvast – nemad on kandnud põlvest põlve edasi oma rahva kannatusi ja rõõme. Iivi Zajedova Prahast, eestluse hoidja ja ühendaja, ütles Esto 2019 puhul: ,,Mälestagem siis ka neid, kes kaotasid elu, kodu, nooruse või kellelt varastati tulevik, ning austagem ning tänagem neid, kes tegutsesid, võitlesid ja suutsid Eesti vabariigi vabaduse taastamisele kaasa aidata. On viimane aeg, et meie ühine Eesti vabariik vääristaks meie põgenike vankumatust eestluse hoidmisel.”
Väliseestlaskonnas üle maailma on juba seitsekümmend aastat tähistatud 1944. aasta suurpõgenemise mälestuspäevi 18.–24. septembril. Kodumaal oleme seda meenutanud avalikult viimastel aastakümnetel. Mina oleksin pidanud olema sellel nädalavahetusel Torontos suurpõgenemise mälestusjumalateenistusel. Tahtsime minna, aga minna ei saanud. Teame, mis praegu maailmas toimub. Praegu seisame siin Puise mälestusmärgi juures, millel kunstnik on kujutanud ühte põgenemise hetke – sa saad väga vähe kaasa võtta, ainult seda, mis on kõige olulisem. Siin on ema, kes on võtnud kaasa oma kõige olulisema – lapse, ja laps on kaasa võtnud temale kõige olulisema mänguasja.
Üks kodumaalt põgenema pidanud kirikuõpetaja Uno Plank on jutlusekogus „Teelolijad” (1971) pühendanud ühe jutluse kodumaalt lahkumise mälestuseks. „Paljud on väsinud mõtlemast, küsimast ja lootmast. Teised jälle elavad ja liiguvad minevikus, mõistmata ülesandeid ja kohustusi, milliste ette Jumal on antud olukorras seadnud. Kolmandad aga on kiirelt unustanud mineviku ja on haaranud kahe käega kinni oleviku võimalustest, et kindlamini toetuda selle maa pinnale, mis neile võimaldab rikkalikku majanduslikku jalgealust. Selle aluse kindlustamisel ja saavutamisel ei huvita neid enam küsimus: milleks võimaldas Jumal ühel väikesel osal meie rahvast pääseda vabadusse, jättes samal ajal rahva terviku kohutava vaenlase valdusesse? Elu suurte tragöödiate puhul tekib paratamatult küsimusi, miks ja milleks, Kuid määravaks ei ole mitte, mida juhtub rahvale neis tragöödiates, vaid kuidas rahvas neile reageerib.”
Peapiiskop Urmas Viilma ütles suurpõgenemise 74. aastapäeval 2018 Tallinna Jaani kirikus: „Eestis pole ainsatki perekonda, kes oleks lähemalt või kaugemalt puutumata küüditamistest, ei leidu ilmselt ka perekonda või suguvõsa, kus pole ühtegi põgenikuleiba maitsnud liiget. Meil kõigil on võtta oma suguvõsast päris oma küüditamis- ja põgenemislood.”
Siin samba juures rõhutan: kõik meie teekonnad ja paigale jäämised on õnnistatud, kui seda palume ja usaldame kõiges Issandat. Siis muutub ka murest pimedaks varjutatud maailm valgeks ja tulevik ei pea suubuma igavesse ööse, vaid igavesse õndsusesse ja rahusse.
Kõne suurpõgenemise mälestusmärgi õnnistamisel 19. septembril 2020