Andrus Karnau: kui kodu kaob käest
10.11.2020
Eestis leidub väikestes linnades ja külades sadu, võibolla tuhandeid kortermaju, mille omanikel pole raha ega pealehakkamist, et neid renoveerida.
Ometi on nõukogude ajal ehitatud 40–50 aasta vanused hooned kellegi koduks – kohaks, mis igale inimesele armas, olgu ta ilus või kole, kallis või sootuks väärtusetu. See probleem tuli ootamatult kurval moel esile, kui tillukeses Lihulas lendas aprillitormis pealt katus. Maja 12 korterist kümnes elas keegi. Kiiruga leidsid inimesed omale peavarju, kes tuttavate, kes valla korterisse. Kuid maja jäi seisma, isegi ajutist katust ei tehtud. Ühistul ei olnud kindlustuslepingut. Terve suve ja sügise seisis maja vihma käes. Sügisel hakul organiseeris vallavalitsus elanike koosoleku, kus leiti, et kõige targem on katuseta maja lammutada. Elanikele jäävad korteritest vaid tühjad pihud või parimal juhul tilluke hüvitis vallavalitsuselt.
Lihulas pole kinnisvara hind kõrge. Majandusministeeriumi hinnangul on Lihula-sugused asulad kinnisvara hinnakaardil kõige odavamas tsoonis. Need on suurtest linnadest kaugemale jäävad alad, mis tasapisi elanikest ja majandustegevusest tühjenevad. Ilmselt pole juhus, et ministeeriumi kaardil on kõige odavam piirkond, kus korteri ruutmeetri hind on kuni 100 eurot, värvitud tumepruuniks. Tallinn ja Tartu on sel kaardil helgelt helerohelised.
Aga inimesed elavad ka neil pruunidel aladel. Eesti Ekspressi hiljuti vahendatud lugu kunstnikust, kellelt Hollandi võimud lapse võtsid, pani mind mõtlema, et mis saaks Eestis, kui mõni inimene koos oma kooliealise lapsega koliks püsivalt elama näiteks Emajõele paati. Eesti talved pole enam nii karmid, et seal hakkama ei saaks. Ilmselt kehitaks tartlased õlgu ja ütleks, et naine on ise oma eluviisi valinud. Nii nagu Lihula näitel oli, sest tõepoolest, katuseta jäänud maja elanikud olid ise valinud selle hoone oma koduks.
Taolisi vanu renoveerimata kortermaju, mis aasta-aastalt oma surmale lähemale tiksuvad, leidub tuhandeid. Isegi siis, kui nende elanike enamust ei moodusta maksujõetud vanurid, on suurlinnadest kaugemale jäävais asulais keeruline leida rahastust, et hooneid renoveerida. Majandusministeerium on seadnud eesmärgiks renoveerida 30 aastaga kõik enne 2000. aastat ehitatud eramud ja kortermajad. 2019. aasta hindades läheks see maksma kokku 11 miljardit eurot.
Minu meelest on 30aastane eesmärk liiga väheambitsioonikas. Tegutseda tuleks kiiremini ja otsustavamalt. Alustada tuleks just nimelt tume- ja helepruunidest aladest ehk nendest piirkondadest, kuhu pangad ei taha anda laenu ja kuhu on elama jäänud inimesed, kel raha napib.
Majandusministeeriumi arvutuste järgi tuleb riigi poolt kortermajade renoveerimisse kulutatud raha riigikassasse tagasi, kui omanikud ise panustavad kaks kolmandikku maksumusest. Nii et see on majandusele kasulik ja kliimale kasulik, sest renoveeritud majad tarbivad vähem energiat. Ning mis kõige tähtsam – see annab inimestele ilusamad ja paremad kodud. Ühiskonnale tuleb kokkuvõttes tulusam hoolida kui õlgu kehitada.
Kolumn on varem ilmunud Postimehes.