Juhtkiri: maski tuleb kanda

Esmaspäevast jõustuvad taas koroonapiirangud – poes, teatris, kinos, ühistranspordis ja mujal siseruumides tuleb kanda maski, liikuda kahekaupa ja hoida võõrastega kahemeetrist vahet.

Ühest küljest võib see tunduda tüütu. Suvise vabadusega harjunud, kipub meelest minema kevadine eriolukord, kui kõik oli peaaegu lukus. Pärast toonast piirangute lõppemist pani esimene kohvikuskäik pea pööritama – missugune enneolematu vabadus! Kevadega võrreldes pole esmaspäevast jõustuvad piirangud kõneväärt. Teatrid annavad etendusi, kinod on lahti, saab minna välja lõunat või õhtust sööma, lapsed saavad käia koolis ja lasteaias.

Pole midagi imestada, et sotsiaalmeedias koguvad jõudu maskikandmise vastased, kuigi koroonaviirus levib sama jõuliselt kui kevadel. Me oleme lihtsalt unustanud. Sest piirangud mõjuvad distsiplineerivalt – mida rangemad need on, seda ohtlikum tundub meile olukord, mida lõdvemad, seda julgemini me ennast tunneme. Ohutunne ei sõltu tegelikkusest, sest viirus on nähtamatu.

Jah, maski kanda on tüütu. Mask tuleb kusagilt hankida, see maksab, ja kui kanda ühekordseid maske, siis maksab see lõpuks üsna palju. Maskikandmist nagu iga teistki uut asja peab harjutama – et see õigetpidi ette saaks ja ees püsiks. Eest võttes vajab see samuti tähelepanu – maski ei saa nagu kindaid taskusse või käekotti toppida. Ühesõnaga, terve hulk jama, peale selle terve hulk veendunud kaasmaalasi, kes teevad meile selgeks, et maski kanda on tarbetu ja tervisele võibolla isegi kahjulik.

Tuleks unustada vandenõuteooriad ja lihtsalt mask ette panna. Ka siis, kui sellesse ei usu. Mitte ajada näpuga järge, kus seda kästakse ja kus ei kästa, vaid lähtuda tervest mõistusest – osta mask ja kanda seda kõikjal, kus on hulk inimesi, kellega iga päev kokku ei puutu, peale selle olla ettevaatlik – pesta käsi ja hoida võõrastega vahet. Ühesõnaga, teha kõik selleks, et viirus meid kätte ei saaks.