Raimond Kaljulaid: erakorraline pensionitõus on samm õiges suunas
18.12.2020
Detsembri teisel nädalal kiitis riigikogus ülekaaluka häälteenamusega heaks erakorralise pensionitõusu seaduse. Pensionitõusu poolt hääletas 88 saadikut, erapooletuid ei olnud, vastu oli üks – Jürgen Ligi Reformierakonnast. Riigikogus näeb harva sellist üksmeelt.
Valimiskampaania ilusate sõnade kõrval eksisteerib ka tegelikkus, mis ei ole nii ilus. Ma olen kõigiti nõus oma hea kolleegiga riigikogu väliskomisjonist, Mihhail Lotmaniga, kes ütles hiljuti usutluses Maalehele: „Nüüd juba varsti kolm aastakümmet on Eesti valitsus, Eesti ühiskond püüdnud näida parem, kui ta tegelikult on.” See on tõesti nii.
Peaaegu pool kõigist Eesti eakatest ja kolm neljandikku üksinda elavatest eakatest elab vaesuses. Nad ei ole alla suhtelise vaesuse piiri langenud ühtäkki, ootamatult, näiteks praeguse kriisi mõjul. Küsimus on: kaua veel?
Pensionitõus on samm õiges suunas, kuid sama seaduseelnõu seletuskiri tõdeb, et eakate suhteline vaesus väheneb selle 16eurose pensionitõusu tulemusel vaid pisut üle protsendi. Kindlasti ei saa öelda: „Tehtud!” Pensionid peavad tõusma, kuid me ei tohi unustada ka teisi eakate jaoks kriitilisi valdkondi – arstiabi, sotsiaalteenuseid, aga ka maksupoliitikat.
On arusaamatu, miks Eesti riik kogub keskmiselt pensionilt tulumaksu. 2016. aastal ametisse astunud valitsus, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, tõstis tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni. Aga see oli neli aastat tagasi. Keskmine pension peab saama tulumaksuvabaks, kuid veel parem on, kui lisaks sellele kehtestame ülejäänud Euroopa eeskujul tavapärase klassikalise astmelise tulumaksu, mis kohtleb õiglaselt ka töötavaid pensionäre.
Inimestele valmistab suurt muret hooldekodukoha maksumus, kuid mitmel pool tõusevad uuel aastal ka hooldekodutasud.
Eesti tervishoid on kõrgel tasemel tänu pühendunud tervishoiutöötajatele, kuid tuleviku kohal on üha tumedamad pilved. Õdede palgad on madalad, arste ei ole piisavalt. Tervishoid sai eelmise valitsuse ajal tugeva rahasüsti, kuid ka siit tuleb edasi minna.
Kõige halvemas seisus on sotsiaalteenused. Eakad ja nende lähedased, kes vajavad toimetulekul abi, on sageli abitus olukorras. Lood, mis nad räägivad, on südantlõhestavad.
Tunnistagem, et kohati ei soovita sotsiaalküsimustega ka piisavalt tõsiselt tegeleda. Poliitilisel tasemel ja eriti valimiste eel on lihtsam keskenduda pilkupüüdvamatele asjadele. Üleriigiliselt on aga nii pensionite kui tervishoiu ja sotsiaalteenuste tasemete tõstmisel peamiseks takistuseks rahapuudus, mis on seotud maksu- ja rahanduspoliitikaga.
Me võrdleme ennast põhjamaadega ja see ongi õige. Usun, et paljudel oli taasiseseisvumise ajal silme ees Soome eeskuju koos lootusega, et oma saatust ise kujundades hakkame elama nagu soomlased ja rootslased. Põhjamaade heaoluriikide eeskuju ongi tõeline edulugu, millest õppida.
Siin peame aga ausalt vaatama OECD võrdlusandmeid meie maksutasemete kohta ning tõdema, et Eesti ei suuda mitte mingil juhul tagada sama häid ja kättesaadavaid avalikke teenuseid, kui meie maksukoormus on põhjamaadest märkimisväärselt madalam. Praegu liigume teises suunas – meie maksukoormus langeb järgmisel aastal. Õhuke riik ei suuda tagada elamisväärset pensioni.
See ei tähenda, et peaksime Eesti inimeste sissetulekuid veel kõrgemalt maksustama. Vastupidi. OECD on meile selgelt soovitanud langetada tööjõumakse ja kaudseid makse (käibemaks, aktsiisid) – ja mõelda varamaksudele. Ja kahtlemata vajab Eesti hoolduskindlustust.