Lääne Malevlane: vana kaitseliitlase heietused

Jah, ei ole uut siin päikese all ja kõik uus on ju unustatud vana.

Vaata, kui meie üheksakümnendate alguses kaitseliiduga pihta hakkasime, siis oli meie relvaks Soomest saadud SKY vintpüss… Kalašnikovi sarvega rumeenlane oli kõva sõna juba. Õppisime sõdima samuti Soomest saadud, eesti keelde tõlgitud ja kuidagiviisi paljundatud sissivõitleja õpiku järgi. Tegime tõkkeid ja paigaldasime miine. Põhiliseks
üksuseks oli rühm. Taktikaks oli „ründa ja eemaldu”. Või siis „lase kaugelt ja täpselt”. Ja
kaartule tellimine – noh, sellest me ainult unistasime.

Vahepeal asjalood küll muutusid päris palju. Uued relvad, varustus, vormiriietus. Sõdima õppisime kompaniiga, pataljoni ja brigaadi koosseisus. Kaartuli on elementaarne abimees ja heal juhul isegi NATO ründelennuk. Vaat kuhu välja jõudsime…

Aga nüüd on asjalood nii, mehed, et tipa-tapa tagasi juurte juurde. Sest nüüd on ka juhtkonnas aru saadud, et kas üks brigaad või kaks – see, mis tegelikult kaitseliidu väärtus on, mida kaitseliit parimal moel pakkuda suudab, see on laiapõhjaline maakaitse. Mitte üks joon ei sõdi vastu, vaid kogu territoorium. See on iga põõsas, mis tulistada võib, mis vastu hakkab.

Ei noh, selge see, üks asi on suur sõda ja rindejoon ja see nn konventsionaalne ja lineaarne. Nemad sealpool, meie siinpool… Ei see kao kuskile. Ja ongi reservarmeel
brigaadid ja varustatud ja puha. Ainult et kui see joon ei pea, või ei pea nii kaua,
kui peaks pidama… Või siis ei ole see joon üldsegi joon, vaid üks segamini lapitekk. Ja vaenlast tuleb idast, lõunast ja läänest. Vat siis on see mittekonventsionaalne
ja mittelineaarne. Siis loeb maakaitse ja kogu territoorium. Siis on vajalik kaitsta
oma kogukonda, tagada elanike turvalisust ja sõdida vastu igas külas ja alevikus, igal
maanteel, igas metsatukas, igal sillal. Ja seda sõltumata vastase asukohast või sellest, kui kaugele ta jõudnud on. Ja seda saab teha ainult kaitseliit, tema iseseisvad ja isepäised jaod ja rühmad, igaüks omal territooriumil, endale tuttaval maastikul.

Võtame vahepealsest ajast kaasa parima. Võtame relvad ja varustuse. Jätame alles lahingkompanii tema täisjõus, valmis kiiresti liikuma maleva ja ringkonna piires. Ja ülejäänud kamp läheb kohalikku territoriaalüksusesse. Oma kodukanti, kohalikku rühma. Kõik tunnevad üksteist ja maastikku. Vaatame uuesti läbi meie oma lähima ümbruskonna parimad paigad, kus sindritele säru anda. Kohendame taktikat. Ründa ja eemaldu. Lase kaugelt ja täpselt. Tee tõkkeid ja pane miine.

Tagasi juurte juurde. Ainult et – nüüd juba teame, et me ei ole üksi. Hoiame sidet. Vajadusel saame kokku ja moodustame suurema üksuse. Suhtleme omavahel ja liitlastega. Vaat nii on lood. Selline on siis plaan. Vanale kaitseliitlasele meeldib. Uues plaanis on koht (ja relv) igaühele. Nii noorele kui ka vanale. Keegi ei jää ülearuseks ega kõrvale.

Vahepeal käis siis üks suur ülelugemine. Auditiks nimetati. See oli üks väga hea tegemine. Mõni vist ehmatas äragi, kui talle järsku helistati ja hakati igasuguseid asju pärima. Aga üks asi sai selgemaks. Et vanemaks jääme, jajah. Kaitseliitlase keskmine vanus tõuseb. Ja juba tükk aega tagasi hakkas kohale jõudma see teadmine, et mitte ainult noor täisjõus meesterahvas ja tema lahinguline väljaõpe ei ole see kaitseliidu ainus nurgakivi. Igal korralikul majal on ju neli nurka.

Teiseks nurgakiviks on meie naised. Ei saa me läbi naisteta. Nemad sõdivad koos meiega.
Varustavad, tagavad, evakueerivad, toidavad, ravivad… ja sõdivad relvaga ka veel lisaks.

Ja kolmandaks nurgakiviks on meie noored. Sest kui poleks noortetööd, siis pole ka seda noort täisjõus meesterahvast ega naisterahvast kaitseliidu liikmeks astumas. Iga tund,
mis noortega veedetakse koolides ja noorkotkaste ja kodutütarde rühmades ja laagrites, on
tänuväärt.

Ja neljandaks nurgakiviks on mittesõjaline tegevus. Justjust. See abi, mida kaitseliit saab
pakkuda politseile ja päästele, abi oma kaaskodanikele hädaolukordades ja ohu korral. See on ka see mittesõjaline tegevus meie organisatsiooni sees, seltsielu, malevkondade kodud, laskesport ja muu selline.

Nojah, see esimene nurgakivi, see sõjaline väljaõpe – see on ju ikka teistest suurem ja kuidagi tähtsam. Kaitseliidu esimene ülesanne ja meie missioon ja kutse – see on ju riigikaitse. No ikka on, ainult et ilma nende ülejäänud kolmeta ei saaks me selle esimese ülesandega hakkama. Sellepärast vaatabki vana kaitseliitlane hea meelega, kui mõni uus noorterühm ellu kutsutakse. Või siis, kuidas malevkondade kodud tegutsevad. Näe,
ristikad said maja päriselt omale. Kui nüüd Haapsalu ka omale korraliku malevkonna kodu
saaks, siis oleks küll hästi. Või siis, kuidas vahvatele laskevõistlustele suur hulk rahvast koguneb, kas siis Lillioja või Reio või hoopiski naiste vabariiklik Piirsalus.

Aga mis siin ikka pikalt heietada. Õppustel näeme.

reservkapten Neeme Suur
malevapealiku abi