Juhtkiri: vaikusemüür ei kaitse kedagi

Tänane Lääne Elu kirjutab vägivallakahtlusest Lihula lasteaias – väidetavalt kümmekond lapsevanemat on pöördunud Lääneranna vallavalitsuse kui lasteaia pidaja poole ja süüdistab Lihula lasteaia üht õpetajat mudilaste väärkohtlemises, mis väidetavalt on kestnud pikka aega.

Peaaegu kõik, kelle poole Lääne Elu ajakirjanik pöördus, leidsid, et ajalehes ei peaks sellest kirjutama – või vähemalt ei peaks sellest veel kirjutama – põhjusel, et koht on väike, kedagi ei ole esialgu süüdi mõistetud ja las „organid” tegelevad.

Ühest küljest võib seda mõista. Koht on tõesti väike, teema delikaatne, kedagi ei ole (veel) süüdi mõistetud ja „organid” loodetavasti tegelevadki. Teisest küljest on hulk lapsevanemaid pöördunud valda, et oma lapsi kaitsta, lasteaed on sellesama süüdistatud õpetajaga töösuhte peatanud ning otsib tema asemele uut.

Need ei ole kuulujutud, vaid faktid, nii et vaikusemüür ja lause „vara veel” on enam kui kummalised. Lääne Elul ei õnnestunud terve päeva jooksul tabada Lääneranna abivallavanemat Ene Tähte, kelle valdkond on haridus, muu hulgas alusharidus ehk lasteaiad. Täht „asjaga tegeleva organina” peaks olema kursis ja neutraalne isik selgitama, mis juhtus. Kindlasti oleks ta neutraalsem kui lapsevanemad ja lasteaia töötajad ise. Teiseks on avalikkusega suhtlemine tema töö osa, ja seda tuleb teha ka siis, kui teema ei ole meeldiv. Lääne Elu ajakirjaniku telefonikõnesid ignoreerinud, oli Täht ometi asjaga hästi kursis, sest andis juhised ametnikele, kuidas ja mida need võivad ajakirjanikule rääkida.

Kui vanemad rääkida ei taha, siis on see nende õigus. Kohaliku omavalitsuse ametnik aga peaks teadma, et vaikusemüür ei kaitse tegelikult kedagi. Juhtunu ei muutu olematuks, kui leht sellest ei kirjuta, kuigi vallaametnik näib nii arvavat.