Juhtkiri: natuke veel

Teisipäeval tegi valitsus põhimõttelise otsuse hakata koroonapiiranguid tasapisi leevendama. Kõigepealt kool ja huviharidus, aga seda kohe mitte täie hooga, vaid jupikaupa. Seejärel muuseumid ja galeriid, kus enamasti nagunii suurt tunglemist pole, kui just mõni ülipopulaarne Kumu näitus välja arvata.

Ületulevast nädalast võib juba ka poodi minna. See rõõmustab kindlasti kõiki, kellel remondivahendid otsakorral, seemned istutamiseks hankimata, kodu karjub uute kardinate järele või mullukevadised riided-jalanõud väikeseks jäänud. Muidugi on ka piirangute ajal olnud võimalik ostelda – veebipoed on avatud ööpäev läbi ja ostud saabuvad otse pakiautomaati, ehitus- ja elektroonikapoodides on saanud kauba ette tellida, et kohale minnes ostud lihtsalt autosse tõsta. Aga see pole see – tahaks ikka ostetavat asja oma silmaga näha ja käega katsuda. Nii et poed kujunevad mai alguses ilmselt rahvarohkemateks kui galeriid ja muuseumid.

Tasahilju võivad kohvikud-restoranid tänavate ja väljakute ääres avada terrassid, kus kõiki reegleid järgides saab õues istudes head-paremat mekkida. Eks see plastkarpidest restoranitoidu söömine hakkagi juba ära tüütama. Koos saabuva kevade ja langevate haigestumusnäitajatega toovad need leevendused lootuskiiri vahepeal masendavaks kippunud maailmas.

Kuigi sisimas tahaks tõtata kohe kõike nautima ja hakata normaalset elu elama, tuleb seda tungi endas taltsutada. Vasikana kevadisele karjamaale kepsutama tormates võib tagajärg olla vastupidine – vahepeal hoogu kaotama hakanud viirus taas pead tõsta ja avanenud uksed tuleb taas lukku keerata. Nii et kiirustagem aeglaselt ning ärgem kaotagem ohutunnet ja selget mõistust. Kui seda natuke aega suudame, on peagi vabadusest rõõmu veelgi rohkem.