Juhtkiri: võtame julguse kokku

Vaktsineerimine on üks viimase aja plahvatusohtlikumaid teemasid. On pooldajad ja on raevukad vastased. Viimast eriti juhul, kui rääkida noorukite vaktsineerimisest.

Sellest hoolimata on vaktsineerimine rangelt vabatahtlik. Kui ei taha, ei pea vaktsineerima. Et selle valikuga tulevad kaasa mõned piirangud, on ka selge. Tuleb testida, ja kui testida ka ei taha, tuleb kodus istuda.

Lastel seda võimalust ei ole. Neile kehtib Eesti riigis koolikohustus. Tõsi, nemad ei testi end igal nädalal, vaid peavad seda tegema vaid siis, kui osutuvad lähikontaktseks. Ka siis saab vanem selle keelata.

Meie praegused piirangud ei ole kuigi karmid. Ja ometi oleme neist tüdinud. Mitu riiki teatavad juba piirangute peatsest kaotamisest või vähemalt arutlevad selle üle.

Miks siis meie ei võiks? Loomulikult võiks, ainult et need teised riigid on ühe näitaja poolest meist kaugel ees – seal on vaktsineeritud suurem protsent elanikkonnast kui meil.

Meil on vähemalt ühe vaktsiinidoosi kätte saanud 56 protsenti elanikkonnast. Taanis, kellega meid selles kontekstis püütakse võrrelda, 76 protsenti. Nemad saavad endale ühiskonna avamist lubada ja meie mitte.

Meil on suur tüdimus nii maskidest kui ka tõendi esitamisest, üritustel inimeste lugemisest.

Aga mida me siis kardame? Kogu meditsiiniajaloo jooksul pole ühegi vaktsiini toimetel ja kõrvaltoimetel nii hoolega pilku peal hoitud, kui seda tehakse praegu. Ja me ei näe kuskil suurt hulka kahjulikke kõrvalmõjusid, mida vaktsiinil kardeti olevat. Näeme aga suletud ühiskonda.

Eesti ühiskonna avavad need inimesed, kes ennast vaktsineerivad, mitte need, kes ei vaktsineeri, ei testi ega kanna maski. Ajuteadlane Jaan Aru tuletab põgusalt meelde, et eestlane on pidanud end alati teadmiste- ja teaduseusku rahvaks. Näitame siis, et seda oleme.