Juhtkiri: hillitsetud valimised

Tänavused kohalike omavalitsuste valimised tunduvad nelja aasta tagustega võrreldes kuidagi vaiksed ja rahulikud. Tõsi, linn on nimekirjade esinumbrite üleelusuuruse pildiga plakateid täis ja nädalavahetustel kohtab siin-seal poodide ukse taga pastakaid ja kommi jagavaid kandidaate, aga see jätab ikkagi üsna lahja mulje. Nimekirjade valimisüritusi, kuhu inimesi tasuta söögi-joogi või mõne tuntuma esinejaga kohale meelitataks, ei ole, napib ka avalikke debatte, kus valijad kõigi nimekirjade esindajatelt oma küsimustele vastuseid võiks saada.

Ühelt poolt on hillitsetud kampaania põhjus selge – taas järjest enam pead tõstva koroonaviiruse taustal ei sobigi suuremaid rahvakogunemisi korraldada, eriti siseruumides. Teisalt käib selline tingeltangel valimiste juurde ja toob sügisesse natuke elevust. Seda enam, et pastakat või pannkooki ulatades või inimesi muul moel kokku kutsudes saab ju ka oma mõtetest rääkida. Pealegi, ega pastaka või meepurgi vastu võtmine sunni veel selle ulataja poolt hääletama.

Aga võibolla ei tulda tänavatele ega kutsuta rahvast kokku sellepärast, et mõtteid polegi. Praegustes oludes on osa valimiskampaaniast kolinud sotsiaalmeediasse, kus kandideerija tegevus piirdub pahatihti oma pildi ja järjekorranumbri jagamisega. Seda, miks peaks just sellele inimesele oma hääle andma, paraku postitusest enamasti ei selgu – pole kirjas, mis sõnumiga just see inimene tahab volikokku minna ja mille eest kavatseb volikokku pääsedes seista.

Kipub jääma mulje, et paljud kandidaadid ei teagi, miks nad õigupoolest volikokku pürivad. Sageli kuuleb selliseid tagaplaanile hoidvaid kandidaate ütlemas, et nad ei kavatse mingit kampaaniat teha. Siis jääb küsimus: miks neile siis hääle peaks andma?