Juhtkiri: kriis paneb mõtlema

Sedamööda, kuidas kuu alguses potsatavad postkasti elektriarved, täitub sotsiaalmeedia ahastavate postitustega nende suurusest. Üks ütleb, et peab elektriarve tasumiseks loovutama kolmandiku palgast, teine, et selleks kulub pool palka. Nii mõnigi on lisanud, et kõrgest hinnast teadlik olles on ta elektri tarbimist piiranud, kuid ikka on arve ehmatavalt suur.

Nüüd on valitsus omavalitsuste kaudu asunud elektrihinna tõusu inimestele kompenseerima. Hüvitist tuleb muidugi ise omavalitsusest küsima minna ja päris hommepäev see ka inimeste pangaarvele ei jõua, sest omavalitsusel on õigus taotlust enam kui kuu aega menetleda ja siis veel nädala jooksul see inimestele üle kanda. Sinnamaani tuleb peredel kuidagi hakkama saada.

Kui palju on neid, kes hüvitist vajavad, pole tegelikult teada, sest selle saamine sõltub mitmest asjaolust. Muuhulgas sellest, millise elektrifirma pakutava paketi on inimene valinud. Kõige rohkem kannatavad praegu need, kellel elektrihind sõltub börsihinnast ja kes ajal, mil elekter oli börsil odav, said rõõmustada, kui vähe nad elektri eest tasuma peavad. Eks elektribörsiga ole samuti kui aktsiabörsiga – ühel päeval oled võitja, teisel kaotaja. Praegu on nende kord rahulolevalt naeratada, kes on alalhoidlikuma käitumisega ja maksnud kogu aeg fikseeritud hinda, ka siis, kui elekter oli odav.

Valitsuse pakutav kompensatsioon on muidugi paljudele leevenduseks, kuid see ei saa igavesti jääda nii, et kui hind tõuseb, siis riik maksab – ja mitte ainult elektri puhul. Ühest küljest on elektrihinna tõusul ka häid külgi – nii nagu iga teinegi kriis, paneb see mõtlema ja kaugemale ette vaatama. Paneb valitsusi ja ühiskonda mõtlema sellele, mida Euroopas ja ka meil siin Eestis annaks teha, et tulevikus selliseid vapustusi ei oleks. Kuid see paneb ka iga inimese mõtlema sellele, kuidas oma tarbimisharjumusi muuta.