Juhtkiri: Ukraina heaks

Üleeilse Eesti sünnipäeva rikkus Putin igal juhul ära. Kes teab, kas Eesti sünnipäeval Ukraina vastu alustatud sõda päris juhus oli, või kui, siis Kremli kurja muige võib sellele peaaegu kindlasti lisada.

Haapsalu toomkirikus iseseisvuspäeva kontsertpalvusel istusid üksteise kõrval tõsised ja väga tõsised inimesed. Küllap polnud terves Eestis inimest, kes oleks tundnud, et Ukrainas toimuv ei puuduta. Jah, sooviti üksteisele head Eesti vabariigi sünnipäeva. Sõna „pidupäev“ kõlas aga harvemini kui mullu. Pidutuju ei olnud, oli see siis valu Ukraina pärast või hirm meie eneste pärast. Muidugi, me teame, et oleme Ukrainast paremas olukorras. Eestile kallale tungimine tähendaks NATO ründamist, seega teistsuguseid meetmeid.

NATO suurendab oma sõjalist kohalolekut Balti riikides. Üleeile võisid läänlased märgata üle lendamas Ämari lennuväljal maandunud USA hävitajad, mis mõneks ajaks siia jäävad.

Tunneme end sedajagu kindlamini. Ukraina puhul aga avaldame sõnades ja värvides toetust. Lääs sanktsioneerib, aga tahaks tõesti ka ise kuidagi Ukrainat toetada, päriselt, nii et sellest abi oleks. Suurem jagu eestlasi on enda meelsusest ka sotsiaalmeedias märku andnud.

Saame me teha ka päriselt midagi Ukraina toetamiseks? Eesti suuremad kaupluseketid on teatanud boikotist Venemaa kaupadele. See on küll väike asi, aga siiski. Suures kaubavalikus võiks Ukraina toetamiseks eelistada just Ukraina kaupa.

Venemaa agressiivsemaid telekanaleid Eestis enam ei näe, aga Eesti ettevõtetel on nii mõnessegi neist ostetud reklaami. Mis oleks, ettevõtjad, kui lõpetaks need lepingud?

Tundest, et käed on lühikesed, need asjad vist päriselt ei päästa.

Mida me veel teha saame, on vastutustundlikult suhtuda infosse ja vältida nn Kremli trollide infomüra jagamist. Eesti on ajaloos varemgi kogenud, et lootusetud olukorrad ei pruugigi nii lootusetud olla.