Juhtkiri: mis asi see on?

Tänavu kevadel põrkus Lääneranna vallas kavandatav koolivõrgureform nii tugevalt koolide ja kogukondadega, et vallajuhid lükkasid selle vähemalt aastaks edasi. Plaan jätta kõik seitse kooli alles, aga kärpida kuueklassilised neljaklassilisteks ja üheksaklassilised kuueklassilisteks ei töötanud. Solidaarsuse asemel, et kannatame koos, tekitas see mastaapse vastuseisu, ja oleks tõenäoliselt lõhki ajanud ka koalitsiooni. Küllap tundus mõistlik aeg maha võtta ning volikogu märtsiistungi lauale plaan ei jõudnudki.

Napilt poolteist kuud hiljem avalikustas Lääneranna vallavolikogu esimees Armand Reinmaa munitsipaallehes vallaelanik Siljar Pikkmetsale vastates nagu muuseas uue kava – kärpimisest enam juttu ei ole, küll aga ühendamisest. Mis iseenesest kõlaks nagu paremini. Aga kas ikka kõlab?

Igal koolil – ükskõik, kui suur või väike see on – on oma nägu, oma identiteet, mis tahes-tahtmata on seotud konkreetse koha, maja ja direktoriga. Missugust identiteeti kannaks aga neljas kohas ja isegi mitte eri kohtades, vaid valla eri otstes tegutsev kool, kuhu direktor jõuab heal juhul korra nädalas ja õpilased ei pole üksteist näinudki? Sellist kooli võib olla mugavam pidada, odavam mitte, sest ühendamine raha kokku ei hoia. Paraku ei saaks selline kool eales kandideerida aasta kooli tiitlile, sest see oleks üks näotu kool. Näotu selles mõttes, et ilma näota.

Ei saa mööda vaadata ka tõigast, et Lääneranna valla koole on kavandatava koolivõrgureformiga vintsutatud aastaid – kord võtab reform ühe, kord teise kuju. Aprillis 2022 loevad õpetajad, emad-isad ja koolijuhid Lääneranna valla lehest taas uut modifikatsiooni, ja seda isegi mitte artiklina, vaid vastusena kellelegi, kes küsis. Kui see pole demokraatia mängimine, siis mis asi see on? Lihtsalt häbematus?