Hillar Padu: maa on sõja koda – vajame rohepööret  

Maa on sõja koda. Alles sõda näitab, mis on rahu, kirjutas Ukrainas sündinud, Poolas ja Inglismaal elanud kirjanik Joseph Teodor Conrad 1911. aastal.

Lääne- ja idakiriku suur skisma aastal 1054 tegi Konstantinoopolist „teise Rooma“. Pisut varem, aastal 988, võttis Kiievi-Vene Konstantinoopolist vastu õigeusu. Ivan Julm „arendas“ Bütsantsi keisritruu autoritaarsuse Vene tsaaririigi julmuseks ja Moskva kuulutas end ise XVI sajandil „kolmandaks Roomaks“.

Conrad näitab, et tuhandeaastasest rahuriigist oleme kaugel, sest sõditakse maise paradiisi ja ihumõnude, mitte hingeõnnistuse nimel. Kümme miljonit laipa esimeses maailmasõjas ei õpetanud Euroopale miskit. Stalin korraldas Ukrainas nälja juba 20. sajandi kolmekümnendatel aastatel ja Hitler Euroopa tapatalgud vaid pisut hiljem. Stalini kommunismi ja Hitleri natsismi tulemiks oli ligi sada miljonit hävitatud elu teises maailmasõjas.

Venemaa kulgemist iseloomustas Conrad lausa prohvetlikult: „Vene autokraatia mõeldav enesereform on enesetapp. Teostades võimu, mis osteti tatari hordi khaanidelt autu alistumise hinnaga, ei ole Vene valitsejad, kes südamepõhjas on hakanud end pidama ülemaks kõigist Euroopa monarhidest, tõusnud kunagi oma rahva juhtideks. Võimu ainsaks kinnituseks on olnud piitsahirm. /…/ Ükskõik, millises vapustuses autokraatlik Venemaa oma otsa kord leiab, ei saa selleks kunagi inimkonnale kasulik revolutsioon: orjade mäss ei too arengut. Vene kirjanduse, tema kiriku, valitsuste ja poliitika vaatlus lõpeb paratamatult kohtuotsusega, et Venemaal ei ole õigust kaasa rääkida üheski tulevikku puudutavas küsimuses, sest oma olemasolu algusest peale on tema eksistentsi tingimus olnud väärikuse, tõe, õigluse ja inimloomuses sisalduva viljakuse jõhker hävitamine.“

Putinism on stalinismi ja natsismi sulam – kultuuri tühistamine. Hämmastavalt siiralt sõnastas selle Viivi Luik. Poetess kirjutas, et Venemaa ja Ukraina sõda äratas tema vaimusilmis Hitleri õudused ja ta tajus lausa füüsiliselt, miks juudid ei talunud saksa keelt. Niisamuti ei talu poetess ise praegu Bulgakovi ja Pasternaki keelt ja kultuuri: Vene genotsiid Ukrainas on kultuuri tühistamine. Poetess kirjutab: „Vene kultuuri tühistavad praegu kõik, kes koletise käske täidavad ja tema propagandat levitavad.“ (Sirp, 29.04)

Putinismi võit oleks Euroopa ökokultuuriline kooma – lämbuv rohepööre. Ainult ilmalik poliitika tuhandeaastast rahuriiki ei taga. Kontinendi päästmiseks nii sõdadest kui ka soojussurmast peaksid ka Euroopa kirikud ja usujuhid asuma „kolme Rooma“ dialoogile. Lennart Meri plaanis sellist kohtumist Tallinnas. Putin sai võimule ja keelas patriarh Aleksiuse sõidu Tallinnasse ära. Aleksiuse järglasest patriarh Kirillist sai putinlane.

Veel pole hilja, kuigi ususõjad, õigemini kultuuride tühistamine, on alanud. Ukraina sõda näitab, mis on rahu: rahu on solidaarsus euroopluses. Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni või Saksamaa kantsleri Olaf Scholzi poliitikaga Venemaa presidenti Vladimir Putinit ei peata. Ukraina võidab oma usu, USA ja… eurooplusega.