Monika Riso: mitmekesisus peremudelis

Tallinna ülikooli sotsioloogiatudeng Monika Riso

Ühiskond muutub ja areneb. Traditsioonidel on oma koht ühiskonnas, mille abil taastoodetakse norme.

Mida rohkem muutusi ühiskonnas esile kerkib, seda enam tekib vajadus traditsioonid üle vaatada. Hinnata kriitiliselt, kas traditsioonid toetavad ühiskonna toimimist või hoiame traditsioone põhjuseta.

Traditsiooniline peremudel, mis koosneb abielus mehest, naisest ning lastest, on olnud lääne kultuurides pikalt domineeriv. Peaksime aktsepteerima perest eri versioone, mis aja jooksul on nähtavamale tulnud ja laialdasemalt praktiseerimist leidnud. Traditsiooniline peremudel ei pea kaduma, kui ta sobib inimestele. Kuna üks mudel ei sobi kõigile, peaks ühiskond omaks võtma lisandunud versioone perekondadest, et kõik inimesed saaksid osa perekonna pakutavatest hüvedest. Arutluses defineerin perekonna funktsiooni järgi – perekond kui võrgustik inimestest, kes hoolivad üksteisest, abistavad üksteist vaimselt ja finantsiliselt ning pakuvad üksteise ellu lisandväärtust.

Abielu juriidilises tähenduses on naise ja mehe vaheline leping jagada vara ja vastutust laste eest hoolitsemisel. Abielu pakub kindlustunnet ja stabiilsust. Ajalooliselt on abielu sõlmitud praktilistel kaalutlustel nagu rahaline kindlus ja sotsiaalse staatuse säilitamine. Armastus oli abielus teisejärguline. Praegusel ajastul on abielul ka sümboolne tähendus, et veeta elu koos armastatud inimesega. Kõigil ei ole vajadust või tahtmist võtta abielu sõlmimisega kaasnevaid hüvesid ja kohustusi ning armastuse väljendamiseks ei ole abielu sõlmimine vajalik. Samas on osa inimestest diskrimineeritud, kuna kõigil täisealistel teovõimelistel inimestel pole lubatud Eesti seadusandluse kohaselt abielu sõlmida.

Sümboolse väärtuse loomise jaoks ei ole vaja abielu sõlmida. Perekondlikke hüvesid nagu tugi ja lähedus saab nautida ka vabaabielus. Kooselu ja romantiliste partnerlussuhete alus on omavaheline sobivus ja hoolivus. Eeldus, et romantiline partnerlussuhe peaks kestma terve elu, pärineb ajast, mil inimesed ei elanud nii kaua kui tänapäeval. 21. sajandil, mil inimesed elavad tervemalt ja kauem kui kunagi varem, on põhjendatud, et see pikk aeg tuleks veeta hoolikalt valitud kaaslas(t)ega.

Traditsioonilise peremudeli osaks on lapsed. 2021. aastal olid 14,4 protsenti Eesti leibkondadest lasteta paarid, lastega leibkondi oli 24,9 protsenti (statistikaamet, 2022. a). Aastatega on olulisemaks muutunud eneseväljenduslikud väärtused. Eneseväljenduslikke väärtusi iseloomustab heaolu, eneseteostus ja isikuvabadused (World Value Survey, 2022). Individualism on muutnud olulisemaks. Inimesed on teadlikumad sellest, mis kaasneb laste saamisega – ebavõrdsus tööturul, rahaline koormus, ebavõrdsus majapidamis- ja hoolekandetööde jaotuses meeste ja naiste vahel (statistikaamet, 2022b). Lastevabad paarid on õnnelikumad (Hansen, 2012). Kui lapsed ei paku inimestele lisandväärtust, mis loetletud asjaolud üle kaaluks, on laste mitte saamine mõistlik ja põhjendatud.

Üks väide traditsioonilise peremudeli kui ainukese hoidmisväärse poolt on näiteks: „Mehe ja naise abielu on loodusseadus. (…) Loodus ja Looja ei saa olla vastuolus, kuna esimene on teise loodud.“ (Kallas, 2020). Abielu puhul ei ole enam ammu tegemist loodusseadusega. Tegemist on riigi seadusandlusega, mis reguleerib abikaasadevahelisi õigusi ja kohustusi. Kui Looja on loonud kõik, siis lõi ta loodusesse nii mõnegi imetajaliigi (kaasa arvatud inimesed), kus esinevad samasoolised paarisuhted. Inimene on ise loonud piirangud, et tagada sotsiaalne kontroll. Ühe kontrolli saamise vahendina on kasutatud religiooni.

Teiseks vastuväiteks tuuakse rahva säilitamise vajadust. „Kui keegi leiab aga, et traditsiooniline perekond ei vaja kaitset, sest ta kas pole enam vajalik või saab niigi ise hakkama, siis tasub vaadata vaid Euroopa ja Eesti iibetrende mõistmaks, et tähtsamat ülesannet kui traditsioonilise perekonna tugevdamine meie ühiskonnal ei olegi.” (Helme, 2017). Vaadates maailma iivet ning milliseid probleeme globaliseerumine ja tarbimine on tekitanud, ongi pigem hea, et iive stabiliseerub ja jääb nulli ümber kõikuma (statistikaamet, 2022c). Me ei saa jääda lõputult populatsiooni kasvatama. Ka taastuvad ressursid (nagu joogivesi) ei jõua piisavalt kiiresti taastuda.

Perekond, mis koosneb abielus mehest ja naisest ning nende lastest, ei ole ainuke perekonnamudel, mis meie ühiskonnas peaks olema. Muutused ühiskonna normides ja väärtustes, majanduses, looduskeskkonnas ja poliitikas on toetanud ja soodustanud teist tüüpi perekonnamudelite esilekerkimise. Kui perekond täidab oma funktsiooni, siis pole oluline, millises vormis täisealised teovõimelised inimesed oma perekonna üles ehitavad. Oluline on inimeste kindlus- ja õnnetunde tagamine. Hoiame traditsioone, mida tasub hoida, mis ei tee kellelegi liiga. Loome uusi traditsioone, mida kultiveerida, et meil oleks kaunis, mitmekesine, ennast täiendav ühiskond. Et meil oleks põnev liikuda läbi elu ning kogeda erinevusi.