Juhtkiri: tahtsime parimat
21.10.2022Riigimetsakeskus (RMK) tegi Nõval korda tuntud Lepaaugu puhkekoha. Ja tegi seda põhjalikult. Töö tellis RMK, ehitas palgatud firma ja nagu ikka, andis ehitusloa vald. Kõik peaks olema justkui korras, aga ometi ei ole. Taas läks stsenaariumi järgi: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.
Nõva kohalikud inimesed pole rahul uuenenud puhkekoha väljanägemisega, imestades, miks peab kõik nii tihe ja massiivne olema. Kui seni, mil teeperve piiravad postid olid hõredamalt paigutatud, on inimesed õrna metsaalust pigem hoidnud ega ole kippunud sinna sõitma ja parkima.
Kui väljanägemine on maitse asi, siis hullem on see, et Nõva päästjad ei pääse uuenenud puhkekohas enam kustutusveele ligi. Täpsemalt ei mahu nad veevõtukohta sisse pöörama.
RMK teadis, et seal on veevõtukohad, lasi isegi neid tähistavad sildid püsti panna. Ka projekteerija teadis ja projektil on veevõtukohad olemas. Võimalik, et nende olemasolust teadis ka valla ehitusspetsialist, kuigi oluline see pole, sest projekti kooskõlastas päästeameti ohutusjärelevalve büroo. Büroo aga ei teadnud, et peaks plaanilt ka veevõtukohti otsima, sest nende käest küsiti kooskõlastust puhkekohta kavandatud ehitistele.
Nii läks ehitus lahti ja esimene etapp sai ka valmis. Päästjad sõitsid patrullides mööda vast paigaldatud postidega ääristatud kitsast metsateed ja vangutasid pead. Kui vaja, on nad valmis veevõtukoha kasutamiseks autost sae võtma ja mõne teed piirava vaia maha saagima.
Kauaaegsel päästjal jäi vaid tõdeda, et varem küsiti ka neilt nõu, nüüd enam mitte. Ometi liiguvad just nemad neil metsateedel vaat et kõige sagedamini – hoides silma peal puhkajate ohutusel ja õnnetuse korral ka sealseist veevõtukohtadest vett võttes. Kas ükski lüli projekteerimisest valmimiseni ei tulnud selle peale, et lasta päästjail oma autoga ette näidata, kui palju neil pööramiseks ruumi vaja on?
