Lugemislood: mannetu paradiis

Lauspäike paistis septembrikuu hakust hoolimata, tungis maast laeni klaasakendest sisse. Praadisin lõõsas Hamburgi lennujaamas oma lendu oodates, seltsiliseks raamat. Samal ajal kuulsin võõraste jutukatkeid. Mitte meelega muidugi, lihtsalt juhtub kõrva. Täpselt mu selja taga istus ajakirjanik Andrei Hvostov ning vestles ühe intelligentse prouaga Sirbist, Müürilehest, Postimehest… vist ka Vikerkaarest? Ei mäleta enam täpselt – ühesõnaga pritsiti kultuuri. Mõni piisk jõudis ka minuni.

Piinlik. Ma pole ühtki Hvostovi raamatut kunagi lugenud, isegi artiklit mitte. Olin sukeldunud hoopis teise žanri ja teosesse – lugesin Elena Fischeri „Paradiisiaeda”, mis avaldab mõju oma lihtsast keelekasutusest hoolimata. Kuid taltsutatud ja vaoshoitud kirjaviis ei sunni lugejat end täielikuks keskendumiseks haudvaiksesse ruumi lukustama, vaid annab vabaduse nautida raamatut ka kärarikkas lennujaamas.

Teose põhiteesiks võiks pidada unistuste puhkust ja paradiisi – need väljendid ei pea tingimata olema sünonüümid. Ühine puhkus mere ääres on midagi, mis käivitab peategelased, ema ja tütre, annab nende materiaa