Lugemislood: pealkirjata

Kaevates sügavaist mälusoppidest välja raamatuid, mis mulle kunagi mõnel põhjusel väga korda on läinud, otsustasin seekord ajakirja Värske Rõhk 2023. aasta novellikogumikus avaldatud novelli kasuks. See on aasta varem Värske Rõhu konkursil peapreemia napsanud toona 15aastase Anastassia Kuznetsova pealkirjata novell, mis mulle siiani oma sõnakasutuse ja mõtte poolest sümpatiseerib ning end aeg-ajalt meelde tuletab. Küll ähmaselt, aga siiski.

Mängleva kergusega ja hõrgu ülessulatava poeetilisusega on Anastassia Kuznetsova kirja pannud read mäletamisest ja unustamisest, mõrkjasmagusalt kipitavast nostalgiast, mis nukralt, aga järjepidevalt nagu lonkiv koer kannul käib. Nostalgia hiilib ligi, hingab kuklasse ja valgub voolava veena kaela. Mitte jääkülma duši, vaid mälestustehõngulise päikese leigeks köetud veena.

Näeme minevikku tagantjärele alati roosilisemalt ja helgemates toonides.