Kas suvel saadud D-vitamiinist piisab terveks talveks?

Foto: ChatGPT

Suvel tundub D-vitamiinist rääkimine sageli üleliigne. Päevad on pikad, veedame rohkem aega õues ning päikesevalguse toimel suudab organism D-vitamiini ka ise sünteesida. Sügise saabudes olukord aga muutub. Päevad muutuvad kiiresti lühemaks ning Eesti laiuskraadil ei pruugi päikesevalgusest enam piisata.

Seetõttu tekib üsna loogiline küsimus: kas suvel kogutud D-vitamiini varudest võiks piisata kogu pimedaks aastaajaks?

D-vitamiini varu ei ole piiramatu

D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mistõttu suudab organism seda teatud määral talletada. See ei tähenda aga, et mõnest päikeselisest suvekuust tekiks automaatselt varu, millest jätkub kevadeni.

D-vitamiini tootmist nahas mõjutavad muu hulgas aastaaeg, kellaaeg, naha katmine riietega, nahatüüp ning see, kui palju inimene tegelikult õues viibib.

Ka suvel võib eluviis mängida suuremat rolli, kui esmapilgul arvata võiks. Kui suurem osa päevast möödub kontoris, autos või siseruumides, ei pruugi organism saada päikesest nii palju D-vitamiini, kui pelgalt ilusa suveilma põhjal võiks eeldada.

Eesti tingimustes muutub küsimus eriti aktuaalseks sügisel ja talvel. Terviseameti järgi võib talvisel perioodil päikesevalgus ainsa D-vitamiini allikana jääda ebapiisavaks.

Miks organism D-vitamiini vajab?

D-vitamiini seostatakse kõige sagedamini luude tervisega ja selleks on hea põhjus. See aitab kaasa kaltsiumi normaalsele imendumisele ning normaalse kaltsiumisisalduse säilitamisele veres.

Kuid selle roll ei piirdu ainult luudega. D-vitamiin aitab kaasa ka immuunsüsteemi normaalsele talitlusele ja normaalse lihastalitluse säilitamisele.

Seetõttu tasub D-vitamiinile mõelda mitte ainult laste ja eakate puhul, vaid ka täiskasvanutel, kelle igapäevaelu möödub suuresti siseruumides.

Kas D-vitamiini saab piisavalt toidust?

D-vitamiini leidub ka toidus. Selle paremate looduslike allikate hulka kuuluvad rasvasemad kalad, näiteks lõhe, heeringas ja makrell. Väiksemas koguses leidub seda munakollases ja mõnes teises loomset päritolu toidus.

Lisaks võivad D-vitamiini sisaldada sellega rikastatud toiduained.

Praktikas sõltub toidust saadav kogus aga väga palju inimese menüüst. Kui kala süüakse harva ja D-vitamiiniga rikastatud tooteid menüüs palju ei ole, võib ainult toidule lootmine olla keeruline.

D2 või D3 – kas neil on vahet?

Toidulisandite pakenditel kohtab peamiselt kahte nimetust: D2 ja D3.

D3 ehk kolekaltsiferool on sama D-vitamiini vorm, mida inimese nahk toodab päikesevalguse toimel. D2 ehk ergokaltsiferool pärineb tavaliselt teistest allikatest.

Tarbijale on oluline vaadata mitte ainult pakendi esikülge, vaid ka seda, millises vormis ja kui palju D-vitamiini päevane annus sisaldab.

Turul leidub D-vitamiini väga erineval kujul: õlitilkade, kapslite, tablettide, spreide ja teiste lahendustena. Sobiv vorm sõltub eelkõige sellest, mida on mugav regulaarselt kasutada. D-vitamiin on rasvlahustuv ning seetõttu soovitatakse seda üldjuhul võtta koos toiduga. Ka Lääne Elu varasemas vitamiinide omastamist käsitlevas loos on rasvlahustuvate vitamiinide puhul välja toodud nende tarbimine koos toiduga.

Rohkem ei tähenda tingimata paremat

D-vitamiini puhul võib tekkida kiusatus lähtuda põhimõttest, et kui väike kogus on kasulik, siis suurem kogus peab olema veel parem. Rasvlahustuvate vitamiinide puhul selline loogika ei kehti.

Organism suudab D-vitamiini talletada ning pikaajaline põhjendamatult suurte annuste kasutamine ei ole mõistlik.

Seetõttu tasub D vitamiin valida vastavalt vajadusele ning pöörata tähelepanu päevase annuse tegelikule D-vitamiini sisaldusele, mitte ainult pakendi suurusele või kapslite arvule.

Kui tekib kahtlus, kas D-vitamiini tase on liiga madal või milline annus oleks konkreetsele inimesele sobiv, saab selle taset hinnata vereanalüüsiga ning vajadusel arutada tulemust tervishoiutöötajaga.

Sügis on hea aeg oma harjumused üle vaadata

D-vitamiinist ei pea tegema keerulist projekti. Olulisem on mõista, et Eesti suvi ja Eesti talv on päikesevalguse seisukohalt kaks väga erinevat olukorda.

Suvel tasub veeta mõistlikult aega õues ja süüa mitmekesiselt. Sügise saabudes tasub aga üle vaadata, kust organism D-vitamiini saab ja kas senised harjumused katavad vajaduse ka ajal, mil päikest näeb märksa vähem.

Suvel kogutud varud võivad sügisel abiks olla, kuid terve pika Eesti talve peale ei tasu ainult neile lootma jääda.