Lugemislood: hingemaastikel ekseldes

„Mis ühele vabadus, tasakaalukas, eetiline elu, see teisele vangla, isegi põrgu. Ja vastupidi. Püüdlus inimlikkuse poole on siiski võimas siht. Eriti neetud hingedele. Kui tervet elu ei jõua elada, ela pool, aga ela hästi.” See on Mehis Heinsaare „Ööpäevik”. Elan ilmselt kivi all, sest see teos on juba tükk aega tagasi Loomingu Raamatukogus ilmunud. Tunamullu ilmus teinegi osa.

Autori märksa värskema teose „Eesti keelde sukelduja” jätsin pooleli. „Ööpäeviku” lugesin lõpuni – see juba näitab midagi.

„Ööpäevik” on autori omanäolised ülestähendused heitlikest võitlustest pahede kuju võtnud deemonitega. Võitlus kulgeb katkendliku joonena üles-alla, ulatudes hilisõhtustest joomingutest distsiplineeritud loomingulise tegevuseni. Radikaalne vastandlikkus – tahtejõu talveunest äratamine, et ületada meeleheite mäed, seista minnalaskmisdeemonitele vastu, purustada mugavustsooni hävitavad mustrid, mis juhatavad ikka ja jälle tagasi sõltuvuste ja kerglase meelelahutuse mülkasse.

Kuhu jääb eneseteostus, püüd olla parem, loomisvõimelisem ja produktiivsem mina? Heinsaar üritab paaniliselt endas seda jõudu leida, külvata tahtejõu seemet mulda, et sellest kasvaks sitke hiiglaslik puu, mis