Juhtkiri: Ette teada lahkumine

PKC lahkumine Haapsalust ei ole tegelikult uudis. Mõni poliitik üritab nüüd küll poliitilist kapitali koguda, karjudes teiste poliitikute peale, miks nood midagi ette ei teadnud ega teinud midagi lahkumise takistamiseks. Nagu oleks rahvusvahelise haardega börsifirma tegevuse korraldamine omavalitsusjuhi võimuses.

Ka ei saanud keegi tehase sulgemisest varem teada. Börsifirmal on kohustus teavitada sedasorti uudistest kõigepealt börsi. Linnapeale, ministrile või isegi tehase töölistele selle uudise ütlemine oleks reeglite rikkumine, paremal juhul järgneks sellele karistuseks kopsakas trahv.

PKC tehase sulgemine pole uudis aga sellepärast, et see oli määratud juhtuma varem või hiljem. Tehase äriidee põhines suurel hulgal odaval tööjõul. Pidu sai ent läbi: tööjõudu ei ole siin enam nii rohkesti saada kui kümme aastat tagasi, samuti pole see enam odav. Nagu käsitöö- ja tööjõumahukas tootmine omal ajal Soomest ja Rootsist siia kolis, kolib see nüüd edasi. Esialgu Leetu ja Serbiasse, mõne aasta pärast veel kaugemale, järgmisse odavasse riiki.

See on makromajanduslik protsess, mille toimumisse ei saa üks omavalitsusjuht või minister midagi parata. Millesse ta aga midagi parata saab, mille eest ka tema kallal võtta tuleb, on see, et ta võiks näha ja isegi peaks selle protsessi toimumist ette nägema. Olema valmis. Tal peaks olema plaan juhuks, kui tema valitsetava valla, linna või riigi suur tööandja ühtäkki asjad kokku pakib ja ära kolib.

Kogu see jutt makromajanduslikust ettemääratusest ei lohuta ju ühtki inimest, kes aasta lõpus PKCst koondatakse. Lohutust pakuks hoopis poliitik, kes ütleks: „Ma nägin sellist võimalust ette ja meil on selleks puhuks plaan B.” Üksteise süüdistamine igatahes plaan B ei ole.