Ene Pajula: Eesmärk ei pühitse alati abinõu

Hedvig Bülli ausammas Haapsalu Promenaadil. Foto: Arvo Tarmula.

Haapsalu Promenaadile on ilma suurema kärata tekkinud üks hauasammas, mis on pühendatud Haapsalus sündinud ja kasvanud Hedvig Büllile (5. veebruar 1887 – 2. oktoober 1981).

Hedvig Büll oli üks imeline naine, kes tegi sada aastat tagasi Armeenias tegusid, mis on võrreldavad vähemalt ema Teresa omadega Indias või olid need isegi kraad kangemad, nõudes temalt rohkem vaprust ja suuremaid jõupingutusi. Pole kahtlustki, et Hedvig Büll väärib mälestussammast ja rohkemgi veel.

Eesmärk armeenlaste emaks kutsutud naise mälestus tema sünnilinnas jäädvustada on kahtlemata üllas, aga praegune sammas Promenaadil seda eesmärki kindlasti ei täida. Miks linnavalitsus selle püstitamiseks loa andis, ei oska arvata.

Põhjus võis olla rahvaste sõpruses või poliitilises korrektsuses. Ent Promenaadile pandavad au- ja muud sambad peaksid olema ka kunstiliselt aktsepteeritavad ja meie kultuurikonteksti sobivad. Praegune on lihtsalt kole ega sobi oma praegusesse paika ka otstarbe poolest.

Hauasambad kuuluvad kalmistule, see konkreetne näiteks Haapsalu Vanale kalmistule, kuhu on maetud Hedvigi ema ja isa. Sellega oleks neilegi austust avaldatud ja Hedvig sümboolselt oma vanemate juurde tagasi toodud.

Kuuldavasti oli samba püstitamisega kiire. Aga miks? Kakskümmend viis aastat on olnud aega küll? Tänavu pole Büllil ka mingit erilist tähtpäeva – 5. veebruaril möödus 127 aastat tema sünnist ja 2. oktoobril möödub 33 aastat tema surmast.

Võinuks veel kolm aastat aega võtta, raha koguda ning püstitada sammas, mis oleks Hedvig Bülli väärt. Praegune ei kaunista Haapsalut, Promenaadi ega ammugi mitte Bülli mälestust.