Anvar Samost: Sammhaaval Ungari suunas

2014 ei olnud kahjuks hea aasta. Peale silmatorkavate hädade nagu julgeolekuolude halvenemine ning paigalseis majanduses võttis hoogu juurde miski, mis on veel raskesti märgatav, kuid võib varsti saada Eestile suureks õnnetuseks, kirjutab IRLi poliitik, ajakirjanik Anvar Samost (pildil).

Peaminister Taavi Rõivase rohkeist aastavahetuse intervjuudest kõige sisukama sõnumiga oli see, mida ta keeldus andmast. Usutlus TV3ga oli juba kokku lepitud, kui valitsuse pressibüroo soovis küsimusi näha. Ajakirjanduse tegevustavades on see pigem hall ala, kuid intervjueeritava ja ajakirjaniku omavahelisest usaldusest olenevalt võib vahel nii kokku leppida. Küsimusi ette kirjutada ei peaks intervjueeritav siiski saama.

Toimetaja Sven Soiveri esitatud küsimused palgavaesusest, majandusseisakust ja Reformierakonna siseolukorrast pressibüroole ei sobinud, üldse mitte. Valitsuse pressiesindaja saatis toimetajale SMSi, et sellised küsimused aastalõpuintervjuusse ei lähe. Nende asemel soovis maksumaksja käest palka saav kommunikatsiooniametnik, et TV3 küsiks intervjuus üldisemalt julgeoleku, majanduse ja sisepoliitika kohta. Nimetatud teemadel olemegi viimase nädala jooksul kuulnud Taavi Rõivast kordamas samu valimisloosungina kõlavaid lauseid.

Kuna TV3 soovis Rõivaselt küsida siiski enda ettevalmistatud küsimusi, loobus peaminister intervjuust üldse. Alles pärast seda, kui toimetaja peaministri käitumise avalikuks tegi, asus pressibüroo tekkinud mainekahju vähendamiseks levitama väidet, et tegelikult lükkub intervjuu lihtsalt poolteise nädala võrra edasi.

Mulle meenus selle peale üks vastik kogemus noore ajakirjanikuna, aastast 1990.

Edgar Savisaar oli äsja saanud ministrite nõukogu esimeheks. Mina töötasin Äripäevas. Enamik asju poliitikas ja ajakirjanduses juhtus esimest korda, otsis vormi. Nii toimus ühel suvisel päeval esimene peaministri pressikonverents.

Olin teoreetilist tarkust valitsuse ja peaministri pressikonverentsil osalemise kohta täis, valmistasin ette kriitilised küsimused. Toompea lossi ruumis 115 selgus, et ka pressikonverentsi korraldajail olid ettevalmistused tehtud. Nimelt jagas valitsuse pressiesindaja valitud ajakirjanikele enne Savisaare saabumist mingeid pabereid. Üle kolleegide õla piiludes nägin, et paberil olid küsimused. Mina paberit ei saanud.

Pressiesindaja mulle sõna ka ei andnud. Paberiga varustatud kolleegid esitasid küsimusi ning sellest, kui sujuvalt ja pikalt Savisaar vastas, sain ma aru, et need olid talle ette teada. Lõpuks kogusin ennast, loobusin viisakusest ja küsisin ühe küsimuse ilma loata. Pressiesindaja läks närvi, aga Savisaar vastas lühidalt.

Toimetusse tagasi jõudes hakkasin kohe kirjutama, mis siis, et Äripäev ilmus tollal kord nädalas. Varsti helises üks kolmest toimetuse telefonist. Helistaja oli peaministri pressiesindaja, kes karjus minu peale paar minutit ja viskas siis toru ära. Tema põhiline suhtekorralduslik sõnum oli, et rohkem minusugused pressikonverentsile ei pääse.

Pressiesindaja eksis muidugi. Ajakirjandus alles hakkas 1990. aastal tugevnema ja varsti tuli poliitikuil kokkulepitud küsimustega intervjuudest unistamine lõpetada.

Kas me liigume nüüd teises suunas? Valitsuse ja ametkonna võim on aastaid majanduslikes vapustustes rabelnud ajakirjandusega võrreldes järjest kasvanud. Avalikku arvamust kujundab riigi palgal sadu andekaid inimesi ning kõik neist ei lähtu enam ammu ühiskonna, riigi või maksumaksja huvidest laiemas mõttes.

Paljud poliitikud, eelkõige Kesk- ja Reformierakonnast, ehitavad aga järjekindlalt, väikeste, kuid sihipäraste sammudega enda ümber puutumatuse ja salastatuse kaitsemüüri. Lahkuva riigikogu viimaste otsuste seas on eetikakoodeksi algatuse äralörtsimine, nn Berlusconi paketti kuulunud saadikupuutumatuse laiendamise seadustamine ning komisjonide töö salvestuste salastamine.

Ka Ungari ei jõudnud praeguse autoritaarse mudelini ühe päevaga. Võimuerakonna täieliku kontrollini kõigi ühiskonnaelu tahkude üle viisid üsna väikesed sammud. Näiteks tülikate ajakirjanike peaministri pressikonverentsilt eemaldamine.

Anvar Samost, poliitik (IRL), ajakirjanik