Jaanus Karilaid: Kedagi ei jäeta maha

Haapsalu linnavolikogu esimehe Jaanus Karilaiu (Keskerakond) kõne vabariigi aastapäeva tähistamisel Haapsalus.

Vabadus tähendab julgust rääkida, julgust tegutseda ja julgust vastutada. Kui vabadussõjalased koos Poskaga nii osava sõnaga kui relvade abil Eestile vabaduse välja võitlesid, siis teostasid nad suurt unistust. Kui Eesti rahvas laulva revolutsiooni aegu taas vabaduse kätte võitles oli neil samuti tarmukat julgust riskida oma eludega – kuigi enamik tollasest võimuladvikust oleks sammunud vanaviisi (kindlalt) edasi.

Olen siin kõnetoolis rääkinud erinevatel teemadel – väljarändest ja madalatest palkadest, rahvuslikust mälust ja maakonna ajaloolistest piiridest, tugevast kohalikust omavalitsusest ja puuduvast regionaalpoliitikast. Lapsevanemate muredest ja laiemalt – inimese vastutusest. Sisimas soovime alati, et kõned ja visioonid saaksid ellu viidud. Mida siis teha?

Vigade paranduste aeg on lähedal, ärkamise, muutmise aeg on väga lähedal. Mõelge – millisena te Eestit tulevikku näha tahate ja millist Eestit te enam näha ei taha. Kas tahate Eestit, kus keegi ei kaota kodu, kus igaühel oleks tööd ja laste anded saaksid vabalt lennata. Kus kedagi ei jäeta maha. Kus majandus teenib inimest..

Iga vabariigi kodanik saab mõttega lugeda veel Riigikontrolli aruandeid ja inimarengu raporteid. Valikuid on nende põhjal tegelikult lihtne teha, see eeldab ainult kodanikujulgust. Seista ka Tartu rahulepingu eest, seista meie Põhiseaduses öeldu eest. Põhiseadus kaitseb tegelikult inimest, aga me oleme ise seda kaitset liiga vähe kasutanud. Õigus tervisele, tööle ja eluasemele – selles on ju rahvas 23 aastat tagasi kokku leppinud. Teeme siis valikuid nii, et meie ühiskondlik leping saaks lõpuks ometi reaalse eluga kooskõlla viidud.

Aga Läänemaa rahvast tahan tänada, et te pole siit lahkunud  Tallinna ega Helsingisse. Need tänusõnad on sügavad, sest elanikkonna kriitiline piir on juba hoomatav ja liigagi lähedal. See on julgeoleku küsimus, et igas maakonnas oleks majandust ja töökäsi. Meie rahvuse kestmajäämiseks on vaja, et peredesse sünniks rohkem lapsi. Aga ükskõik kui palju lapsi Eestis sünnib – kui neil pole siin väärika palgaga tööd ja täisväärtuslikku elu, siis me muutume vaid rikkamate riikide inimvabrikuks. Seega – meie inimeste tööd ja panust Eesti heaks tuleb lõpuks ometi hakata väärtustama.

Meil on siin veel piisavalt kultuuri, haridust, isetegevust – elujõudu.

Meil on siin veel julge olla. Hoiame üksteist ja siis suudame pöörduda kahanemiselt kasvule.

Ilusat lähenevat vabariigi aastapäeva!

Foto: Arvo Tarmula