Juhtkiri: Ettemaks tuleviku nimel

Uudis PKC Haapsalu tehase sulgemisest vapustas mullu augustis paljusid läänlasi. Tehases töötas tol hetkel peaaegu 350 töötajat ja selle sulgemine tõotas halba. Nüüdseks on peaegu pooled neist koondatud ja kui välja jätta väike arv töötajaid, kes suunduvad PKC Keila tehasesse, ootab sama saatus varsti ka ülejäänuid. Selles valguses on kahtlemata kiiduväärne Läänemaa arenduskeskuse ja Haapsalu linnavalitsuse algatus lisada piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetme projektide sekka PKC tehase lähistele plaanitav alajaam. Esiletõstmist väärb ka turundustöö, mida arenduskeskus on teinud ettevõtjates siia kolimise vastu huvi äratamisel.

Väikelinna nagu Haapsalu jaoks on uute tööandjate lisandumine väga tähtis. Isegi, kui pakutavate töökohtade arv ei jõua kohe järgi PKCs ametis olnute arvule, on oluline ka iga väike areng. Muidugi on olemas ka omad riskid. Infrastruktuuri tehtavad investeeringud on tööstusala arendamisel siiski eelduseks ja lõplik edu sõltub sellest, mida otsustavad ettevõtjad, kes kaaluvad oma äride sinna kolimist. Firmad võivad küll kiita, ja öelda, et tore, et meile vajalikud võimalused lõite, aga tegelikult otsustasime ikkagi minna kusagile mujale. Eraettevõtja lähtub lõpuks sellest, mis on kasulikum tema firmale ja puhtalt heategevusest end omavalitsuse heaolu nimel ohvriks ei tooda.

See ei tähenda seda, et omavalitsused peaksid istuma käed rüpes. Oleks väga naiivne loota, et mõni tootja oma tehase Läänemaale kolida soovib, kui selleks pole olemas vajalikku infrastruktuuri. Võidavad need, kes julgevad võtta riske. Investeeringud tööstusaladesse on teatud mõttes nagu optimistlik ettemaks, kuid kui alternatiiviks on piirkonna vaikne hääbumine, pole valik ju eriti raske. Parem üritada, kui lihtsalt alla anda.