Peaprokurör: Millised peaksid olema vägistamise tõendid?
15.03.2015
Riigi peaprokurör Lavly Perling küsib, milliseid tõendeid on üldse vägistamisjuhtumi kohta võimalik koguda, kui vägistamisega ei kaasne jõhkrat peksmist, kannatanu ei julge vastupanu osutada ning juhtumil ei ole pealtnägijaid. Millised peaksid aga olema tõendid, kui vägistamine jäi katse staadiumisse?
Eesti Päevaleht kirjutas paar päeva tagasi kohtuloost, kus vanemad poisid viisid 12aastase tüdruku jõuga metsa ja sundisid teda vahekorda astuma. Tüdruk hakkas vastu ja põgenes. Kohus mõistis poisid õigeks.
Perling kirjutas, et prokuratuur oli kindlal seisukohal, et poistele süüdistuse esitamiseks on olnud piisavalt alust ja tõendeid. „Samas elame õigusriigis ja siin mõistab õigust kohus. Antud kaasuse puhul saab vaid kohus selgitada, miks peeti kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks ning süüdistatavate omi usaldati,” kirjutas Perling.
Peaprokurör märkis, et ses juhtumis sai otsustavaks asjaolu, et kõik lõplikult kõrvaldamata kahtlused luges kohus süüdistatavate kasuks.
„Siit jõuame küsimuseni, milliseid tõendeid on politseil ja prokuratuuril üldse vägistamisjuhtumi kohta võimalik koguda, kui vägistamisega ei kaasne jõhkrat peksmist, kannatanu ei julge vastupanu osutada ning juhtumil ei ole pealtnägijaid. Millised peaksid aga olema piisavad tõendid juhul, kui vägistamine jäi katse staadiumisse?” kirjutas Perling.
„Samas peavad kõik õigussüsteemi osad ja ka ühiskond tervikuna tajuma seda, et sellel kaalukausil on ka teine pool – kannatanu. Prokuratuuri üks ülesanne ongi seista kannatanu õiguste eest ja kui neid on rikutud, siis taotleda kohtult rikkuja karistamist,” kinnitas peaprokurör.
