Merle Mäesalu: Mida teha 50 miljoni euroga

Valimiste eel küsiti minult: „Mida peaks Läänemaal tegema 50 miljoni euroga?”

Vastasin: „Ehitaks raudtee Riisiperest Rohukülani!” Aga kui tõesti oleks maakonnal 50 miljonit eurot, kuidas siis käituksid valitsemiskogud? On ju praegu valitsuskoalitsiooni läbirääkimisi pidavad erakonnad Haapsalu volikokku ja riigikokku kandideerides tähtsaks pidanud Haapsalu raudtee taastamist.

Haapsalu asub Tallinnast 100 km kaugusel, kuid aegruumilises mõttes oleme ääremaa. Minu Tartu tuttavad ütlevad, et asume justkui nurga taga. Rail Balticu ehitus peaks Euroopa mastaabis ära hoidma Eesti kui ääremaa süvenemise. Täpselt sama eesmärk on Haapsalu raudteel. Selle tõdemuse poolt ja vastu argumendid on aga eri otsustajategruppidel erinevad.

Reisirongiliiklus nagu iga teinegi ühistranspordiliik ei tasu ennast tulu- ja kuluarvestuses ära. Läänemaa bussiliikluse korraldamisele kulub aastas 900 000 eurot, peale selle 600 000 eurot Vormsi ühendusele. Küsimus aga ei saagi olla ühistranspordi (rahalises) tasuvuses, küsimus on Lääne maakonna toimimises, võrdsetes võimalustes teiste maakondadega. Eestis on pärast uute rongide ja raudtee rekonstrueerimist rongissõitjate hulk hüppeliselt kasvanud. Kui alles kaks aastat tagasi peeti utoopiliseks eesmärki kahekordistada rongisõitjate arv aastaks 2020, siis praegu paistab see reaalne.

Kuidas käituksid omavalitsused, kui maakonnale pakutaks 50 miljonit? Tõenäoliselt sooviks iga omavalitsus saada sellest tükikest. Kõigil on remontimata teid, renoveerimist vajavaid sotsiaalkortereid, lagunenud mänguväljakuid ja uuendamist vajavaid koolimaju. Iga vald ja linn saaks tunduvalt parandada hooneid ja teid, mille korrashoiuks eelarvest raha ei jätku. Mõne aasta pärast on vaja uut rahasüsti, sest praegune omavalitsuste rahastamise süsteem ei võimalda kõigi ülesannetega hakkama saada. Seega saavutataks vaid lühiajaline mõju. Maakonna kõige peamist probleemi – elanike vähenemine, sest pole häid töökohti – see ei lahenda.

Tõsi, ainuüksi rongiliikluse taastamine Haapsalu ja Tallinna vahel ei lahenda meie probleemi. Selleks peab tegema palju muudki. Näiteks tuleb investeerida ja ehitada ettevõtluskeskkonnad Haapsalus, Taeblas, Paliveres ja Virtsus. See võimalus on omavalitsustele antud: taotleda piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmest investeeringuid, mis lahendavad just olemasolevate ettevõtjate probleeme elektrivõimsuse, valgustuse, teede ja muude probleemide lahendamisel. Püsivad ja kõrgema lisandväärtusega töökohti pakkuvad ettevõtted aitavad siin hoida ja siia meelitada uusi elanikke.

Kuna Läänemaal on eeldused olla kultuuri-, loodus-, pere- ja sporditurismi sihtkoht, siis teine eelistus on omapärased ja rahvusvaheliselt huvipakkuvad atraktsioonid. Nagu on Haapsalu piiskopilinnuse edasiarendus, Estonian Wildlife Centre’i loomine Penijõele ning Palivere turismi- ja tervisespordikeskus.

Kõik need investeeringud oleksid lisaks 50miljonilisele elektriraudtee investeeringule. Tänu tehtud raudtee teostatavus-tasuvusuuringule saab kirjeldada, kuidas rongiliiklus toimiks. Rong hakkaks sõitma kaheksa korda päevas edasi-tagasi marsruudil Riisipere–Haapsalu, sh paar väljumist Rohukülla. Hommikusel ja õhtusel tipptunnil kiired otsad, päevasel ajal tihedamate peatustega väljumised. Peatusi on tasuvusuuringu järgi kavandatud üheksa: Turba, Ellamaa, Risti, Palivere, Taebla, Uuemõisa, Kastani, Haapsalu ja Rohuküla.

Tasuvusuuringu analüüsi järgi väheneb elektriraudteega autoliiklusest tingitud keskkonnakoormus, suureneb turvalisus autode ja bussitranspordiga võrreldes, rong on mugavam kui sõiduauto või buss. Viimane just tööinimestele, sest nii mõnedki tööandjad arvestavad rongis arvutiga töötamise aja tööl oldud aja hulka. Võime öelda, et ühiskonnale on rongiliikluse taastamine Riisipere–Haapsalu–Rohuküla lõigul sotsiaal-majanduslikult tasuv investeering. Seda 50 miljonit tegelikult ei ole. Kas tõesti peaks vastust küsimusele võtma vaid kui lotovõidu-lugu? Oletatava arutluse saab muuta reaalsuseks, kui lähtuda arusaamast, et eesmärk pühitseb abinõu. Siinne arutelu saaks reaalseks, kui laenata või saada raha pankade võlakirjade müügist. Küsimus on valikus ja investeeringu mõjus. Mõistlik on laenu võtta auto või maja ostuks, sest sellel investeeringul on pikaajaline positiivne mõju. Ebamõistlik on laenata ja võtta kohustusi restoraniarve tasumiseks. Investeering Haapsalu raudteesse parandab Läänemaa toimimist, annab hoogu majandusele ja sealtkaudu aitab kaasa elanike hakkama saamisele rohkem kui avalike hoonete ja teede remont kõigis valdades kokku.

Raudtee taastamisega on tegeldud juba 10 aastat, viimaseil aastail aktiivsemalt. Hea ja kiire ühendus pealinna regiooniga on aastaid olnud üks maakonna eesmärke. Kõik erakonnad on kinnitanud, et raudtee taastamine on Läänemaa ühine eesmärk. Nüüd on selle mõtte kirjutamine koalitsioonileppesse tõenäolisem kui kunagi varem. Lahendusest olenevalt läheb raudtee maksma 30–60 miljonit eurot. Mõni avalik hoone maksab sama palju, püsiühendus Saaremaaga maksab 300 miljonit eurot, Rail Baltic miljard eurot.

Kuigi Haapsalu raudtee taastamist võib võtta ka kui pikale veninud remonti (amortiseerunud liiprid ja relsid pidi nagunii uute vastu vahetama), pole Haapsalu raudtee pelgalt tee remont. See on Lääne-Eesti toimimise küsimus, küsimus regionaalpoliitikast ja ääremaastumise vähendamisest.

Merle Mäesalu,
IRLi Läänemaa piirkonna esimees