Ann Mari Anupõld: Mürisev soomuk ja eksinud sõdurid

Piirsalu küla on üks ütlemata põnev ja külastamisväärt koht, ning mitte ainult asjalike loomaarstide ja töökate külaelanike pärast. Meie küla metsas asub endine sõjaväebaas, kus käib ka tänapäeval aktiivne tegevus. Öeldakse ju, et inimesed harjuvad igasuguste helidega. Nii olen ka mina kuidagi leppinud asjaoluga, et rahuliku põõsataguse maaelu juurde kuuluvad mitmel päeval nädalas laskeharjutused ning aeg-ajalt mõned kõvemad paugud. Ma ei pea ka mitte kunagi kartma, et minu loomad oleksid aastavahetuse ilutulestikust kuidagi häiritud, sest läbi aasta kestvad paugud on nad lärmi vastu juba täiesti ükskõikseks muutnud. Kui mina veel ehmatusega kohvitasse maha pillan, siis hobused ei liiguta koplis isegi mitte kõrva. Koer küll keerab oma pesas mõmisedes teise külje. Aga eks see kuulmine ole temal ka kõigist parim.

Tunduvalt põnevamaks lähevad lood aga siis, kui sõdurid baasi territooriumilt uitama lähevad ning algavad „välisõppused”. Siis võib rohemütsikesi kohata juba lausa igal pool, olgu see siis metsas mustikapõõsa all või külas naabri puukuuri varjus. Eelmisel aastal sattusin ühe lapse seltsis hobustega küla vahel sõitma, kui järsku hakkas taamalt müra kostma. Jäin igaks juhuks traavilt sammule, kui juba järgmisel hetkel paistis kruusateelt tõusva tolmupilve seest soomuk, mis keeras otse meie eest teise külatee peale. Ma ei saanud mõeldagi veel, et mida see siis nüüd tähendab, kui juba järgmine soomuk esimesele järele põrutas.

Vaevalt olid nad jõudnud kuivati nurga taha kaduda, kui sealt algas kõrvulukustav paugutamine. See oli keset küla. Tardusin paigale ja hetkeks kuulsin suurele lärmile vaatamata vaid oma südame närvilist põksumist. Ähmaselt tajusin, et minu sadula all olev noor hobune seisab liikumatult paigal tuleproovis, mida ka väga kogenud hobused tingimata ei läbiks. Nähes teise hobuse seljas istuva lapse hirmunud nägu, keerasin ruttu kodu poole.

Tee peal tuli meile vastu ühistu esimees, kes auto akent maha kruttides näitas paugutamise suunas ja karjus „Mis see siis nüüd tähendab?”.

Ma kehitasin õlgu ja ta tormas edasi. Otse lahingutulle. Kui ta sealt lõpuks ühe vastutava isiku oli leidnud ning veel järgmise või siis ka ülejärgmise vastutava isiku oli telefoni otsa saanud, teatati talle sealt kahetsevalt, et „poisid eksisid ära”. Ega ole ju poole lahingu pealt enam võimalik vaadata, kas sõidetakse parasjagu laps jalgratta seljast maha, aetakse hobused kraavi põhja või põhjustatakse naabrimemmele südamerabandus. Järgmisel hommikul kohvitassiga ja koera saatel õue astudes trehvasin linnulaulu asemel hoopis samu rohelisi mehikesi, kes naabri aeda viivast künkast roomates üles rühkisid. Poisid olid endiselt eksinud. Kuidagi kahju neist.

Piirsalust teisel pool metsa asub Turvaste küla, kus on tärkamas usin seltskond vastutustundlikke loomapidajaid. Otse läbi metsa sõites on vahemaa vaid 9 km. Ringiga mööda maanteed aga 26 km. Ühel sellisel hommikusel retkel Turvaste poole nägin juba kaugelt tuttavat kiivrit ning läikivat püssipära. Üks range käeliigutus tegi mu idüllile lõpu. „Siit läbi ei saa,” teatati mulle läbi avatud akna. „Kaua see siis kestab?” küsisin vastu.

„Seda infot ma jagada ei saa,” jäi noormees endale kindlaks. „Aga mul on vaja siit läbi saada,” ei suutnud ma siiski veel jonni jätta. „Siin on ohutsoon!” teatati mulle seepeale, ning pilgust paistis vaoshoitud kannatust, nagu suheldes jonnaka lapsega. „Aga te võite allkirja anda, et olete ohust teadlikud, ning sisenete siia omal vastutusel.”

Nüüd oli minu kord sõdurile otsa vaadata, nagu ei oleks talle need maailma asjad päris selged. Kas keegi tõesti kirjutaks sellisele paberile alla? Keerasin pead raputades auto ringi ning suundusin suure kaarega Turvaste poole. Eelmisel sügisel olin ma aga peaaegu ise kogemata sõjalistele ohuallikas. Hobusega kiiret traavi tehes ei märganud ma kraavipervel nähtavasti väga osavalt varjunud sõdurit. Õnneks tõstis ta viimasel hetkel käed õhku ning mu hobune tegi kohe hüppe kõrvale. Nii tunduvad meie ühised tegevused igatepidi keerulised. Ükskõik kas suure lärmi saatel või hoopis vaikides.

Kogu selle kaose keskel on nüüd päevakorral Piirsalu sõjaväebaasi moderniseerimine. Küsitav vaid, kuidas hakatakse „uues” baasis korda hoidma, kui suureks see lõpuks tehakse ja kas külaelanikud võivad ennatlikult juba oma seenekorvidest ja õngeritvadest suure lõkke teha. Kasutusvõimalust ei pruugi neile ju peagi enam olla. Baasi projektiga seotud isikud ei suuda aga nähtavasti mitte kuidagi mõista, mida need külaelanikud dramatiseerivad. Ega probleemi õieti ju olegi. Võib-olla lihtsalt olekski aeg elukutset vahetada ning tankistiks hakata. Ehk saan siis jälle vabalt mööda meie küla metsi hulkuda.