Ene Pajula: Ärgem tekitagem tühjast tüli!

„Kui tõmbaks nüüd pidurit halale, et soomlased hakkasid meile konkursi korras hüüdnime otsima, kui õudne!“ kirjutab ajakirjanik Ene Pajula (pildil).

Ajakirjandus ei räägi muust juba mitu nädalat, palju ei puudunud, et Soome suursaadik oleks jälle välisministeeriumisse vaibale kutsutud. Kas me ei käitu nagu pirtsakad teismelised? Ma ei mäletagi enam, mis aegadest me ise soomlasi põtradeks kutsume – viisakas inimene seda muidugi ei tee –, aga mingi saladus see ei ole ja ega me eriti häbenegi. Nagu ka venelaste kutsumist tibladeks või lätlaste nimetamist kuuevarbalisteks. Tõsi, me ei kuulutanud nende hüüdnimede leidmiseks välja konkurssi, aga see, et naabruses elavaile rahvastele hüüdnimesid on antud, pole mingi uudis. Naabrid ikka tögavad teineteist ja hüüdnimedki kuuluvad mingit otsa pidi rahvaloomingusse.

Mind teevade kurvaks hoopis teised asjad. Üks on muidugi see, et too Helsingin Sanomate naljanurga konkurss jäi lõpule viimata. Oleks ikka väga tahtnud teada, millise tulemuseni oleks jõutud, kuigi senistes pakkumistes justkui väga head, tõesti vaimukat ja tabavat ettepanekut ei olnud. Võib-olla on viga meis endis? Sest miks pole nad seni, meie pika, jumal teab kui mitmesaja-aastase ühise teekonna kestel, meile spontaanselt mingit hüüdnime leidnud. Kas meis polegi mingit huvitavat iseloomulikku joont, mille järgi meid ilmeksimatult ära tunneks? Või oleme nii värvikad, et valik on liiga suur ja siis on ka raske valida. Kui meid seal varasteks või röövliteks nimetati, on see kahjuks ära teenitud. Sest need üksikud korrad, kus eestlane olla ei olnud uhke ja hää, vaid ikka väga piinlik, on olnud seotud just eestlaste pätitegudega Soomes.

Ma ei tea, kuidas on üldiselt kombeks, aga minu vanemad õpetasid mind maast madalast enda üle nalja heitma. Sest kui oled harjunud seda tegema, mõjub ka see, kui teised sind narrivad, nagu hane selga vesi.

Mõni aasta tagasi kirjutasin pika artikli rahvaluuleuurijast Mare Kõivast, kes hindas kõrgelt anekdoote kui rahvaluule moodsat vormi. Anekdoodid on aidanud meil üle elada kõige mustemaid aegu. Kelle päeva siis ei teinud paremaks üks hea, Kremli paksusid naeruvääristav anekdoot. Hea nali on kulda väärt. Anekdoodid annavad tunnistust rahva loomingulisusest ja elujõust. Sest kuni me suudame nalja teha, naerda teiste ja eriti iseenda üle, seni püsime elus.

„Väikesed rahvad räägivad endast ise, teised ei pane neid tavaliselt üldse tähele,” ütles Kõiva. „Aga eestlastest räägivad anekdoote nii lätlased, soomlased kui ka venelased – selle üle on meil põhjust tõeliselt uhke olla. See näitab, et nad panevad meid tähele, me läheme neile korda.”

Minu ema põhjendas oma pikatoimelisust alatasa sellega, et saarlastel on pikad juhtmed, ja kuigi ta ise oli juba mandril sündinud, oli tema isa puhtatõuline Saaremaa mees. Igatahes tundub mulle, et olgu muuga kuidas on, aga pikad juhtmed olen pärinud minagi. Milles see avaldub? Vahel avastan, et mulle on halvasti öeldud, alles kolm päeva pärast ütlemist, tavaliselt enne õhtust uinumist. Siis aga on hilja klaarima hakata, mis tähendab, et olen ennast säästnud väiklasest naginast, ja jätnud tülinorijale mulje, et olen asjast üle. Teinekord tahaks küll kohe välja purtsatada, mida ma asjast arvan, aga siis avastan kolm päeva hiljem enne õhtust uinumist, et kui hea, et ma kohe õiendama ei kukkunud, sest tegelikult mõtles mu vestluspartner hoopis midagi muud! Tegelikult see ongi see meie igivana, vanasõnasse kätketud tarkus, et enne mõtle, alles siis ütle. Võib-olla oleks ka Helsingin Sanomate juhtumi korral teinud head võtta väike järelemõtlemisaeg?

Käisin 2010. aastal Siberis, ja mis ma kuulsin? Eestist 4000 kilomeetri kaugusel ja pärast seda, kui olime Nõukogude Liidust juba 20 aastat lahus, kuulsin eestlaste kohta anekdoote. Mu rind oli uhkusest ikka väga kummis! Vähe sellest, et nad meist üldse midagi teadsid, pidasid nad vajalikuks meist lugusid ka rääkida. Tegelikult pajatasid need kõik ühest asjast, ja millest muust, kui meie pikkadest juhtmetest. Parim neist lugudest oli see, et eestlased on nii aeglased, et isegi nende kiirabi moto on: aeg parandab kõik haavad!

Nii et võtkem aeg maha ja ärgem tekitagem tühjast tüli.

Hüüdnimede juurde tagasi tulles meeldis mulle Marju Kõivupuu tähelepanek, et kui alles kuuekümnendail oli igal enesest lugupidaval õpetajal hüüdnimi, rääkimata varasemast ajast (lugege Lutsu ja Krossi!), siis tänapäeva koolis neid enam ei olevat. Kas tähendab see, et spontaanne loomingulisus on raugemas või vallutab kogu meie elu nüri poliitkorrektsus? Millal te kuulsite viimast poliitilist anekdooti, mille üle südamest naerda sai?

Ene Pajula, ajakirjanik