Ene Pajula: Lääne vald. Mõelgem selle üle

Üks Noarootsi valla elanik, mu hea tuttav, tuli hiljaaegu Haapsalus vastu ja küsis üsna pahaselt: „Mis sa arvad, kui kaua see jama veel kestab?”

„Mis jama?” ei saanud ma aru. „Noh, see väikeste valdade jama,” vastas ta. „Mis mõte on Läänemaa kaheteistkümnel vallal? Ainus asi, mida mul ametiasutusest saada vaja, on raieluba, ja selleks pean ka Haapsallu tulema,” seletas ta mulle. „Minu meelest oleks juba ammu aeg moodustada Läänemaast üksainus vald.”

22. detsembri Lääne Elus kerkib valdade ühinemise teema jälle üles Kullamaa vallavolikogu otsuse tõttu Martnale ja Ristile kosja minna. Haldusreformi temaatika on vähem või rohkem õhus olnud juba viisteist aastat või isegi kauem.

Mäletan, et arutasime juba 1990ndate alguses, kas külanõukogude lihtviisiline ümbernimetamine valdadeks on ikka hea mõte. Olgu peale, et nad pidid enne natuke vaeva nägema — arengukava kirjutama või midagi sellist. Tunnistan, et mul pole aimugi, millega külanõukogud tegelesid, sest mul pole nendega mingi erilist kokkupuudet olnud. Tõsi, kui tahtsin Saaremaale sugulastele külla minna, siis kutse piiritsooni loa taotlemiseks saatis mulle Leisi külanõukogu sekretär, ka üks sugulastest. Kui juba ajakirjanikuna töötasin, siis sai toimetus miilitsavalitsusest in corpore aastaringse loa käia kõigis Eesti piiritsoonides, välja arvatud Paldiski ja Sillamäe. Need kaks olid ikka väga suur saladus. Aga see selleks.

Külanõukogude maine oli olematu, tundus, et need olid rohkem nagu vormi pärast. Tegelikku elu korraldasid maal majandid, linnades parteikomiteed. Nüüd tagantjärele olen küll kindel, et tol hetkel toimiti õigesti. Elu pöörati niigi pea peale, kui sellele oleksid lisandunud ka mingid territoriaalsed ümberkorraldused, olnuks see liig mis liig. Pealegi lisandub vallavalitsuse kõigile seadusjärgsetele kohustustele ka kohaliku identiteedi kandmine ja hoidmine.

Kohalik identiteet

Kui oluline on inimestele kohalik identiteet, see selgus (uuesti) umbes kümme aastat tagasi, kui minister Tarmo Looduse juhitav siseministeerium võttis ette suurejoonelise haldusreformi. Läänemaal moodustati selle korraldamiseks komisjon, mida juhatas maavanem Jaanus Sahk. Kaaluti mitut varianti. Ühe puhul oleks moodustunud kolm valda: Lihula (Lihula, Hanila), Marimetsa (Martna, Kullamaa, Taebla, Risti) ja Viigi (Haapsalu, Ridala, Oru, Noarootsi, Nõva, Vormsi). Teise puhul oleks moodustunud seitse valda: Lihula (Lihula, Hanila), Lepiku (Martna ja Kullamaa), Voore (Taebla, Oru, Risti), Haapsalu, Noarootsi, Nõva ja Vormsi. Kumbagi varianti ei võetud rahva seas eriti tõsiselt, kuigi maavanema mõte polnud paha — tema meelest tuli ühendvaldadele leida uus nimi, et uues koosluses poleks ükski vald olnud tähtsam kui teine. Aga teisalt, kui Marimetsa ja Viigi olid vähemalt Läänemaalt leitud nimed, siis Lepiku on, isegi kui jätta arvestamata vihje puskarile (lepiku liisu), täiesti ilmetu, Voore(maa) ajalooline asupaik on jälle Jõgevamaal. Kas oleks olnud mingitki võimalust, et elanikud oleksid need nimed omaks võtnud?

Kahe–kolme–nelja kaupa liitumisele oli palju vastuväiteid. Naabrite asi. Nõval näiteks ei tahetud midagi kuulda Noarootsiga ühinemisest, sest mida ühist neil oleks rannarootslastega, pigem oleksid nad eelistanud liituda Padise vallaga Harjumaal. Hanila ei tahtnud mingil juhul minna kokku Lihulaga, kus valitsesid kogu aeg mingid segadused. Risti ei pidanud võimalikuks ühineda Kullamaaga, kuigi ajalooliselt olid nad üks kihelkond, eelistades ühinemist pigem Taeblaga. Jne, jne.

Ainus kõigile sobilik lahendus (selle kõrval, et jäägu nii kuis on) tundus olevat kõigi Läänemaa valdade ühendamine üheks vallaks. See oli ka eelistatuim ettepanek, mis Läänemaalt minister Looduse poole teele saadeti. Nagu teada, tõmbas valitsus tookord pidurit ja kõik plaanid pandi kalevi alla. Umbes samal ajal kirjutas tollane Läänemaa omavalitsuste liidu esimees Arno Peksar Postimehele, et Läänemaa oleks just paraja suurusega vald, senised vallad võiksid jääda osavalla staatusesse. Osavallal oleks oma volikogu, sinna jääks paar ametnikku — osavalla vanem, sotsiaaltöötaja ja veel mõni vastavalt vajadusele. Postimehe tollane peatoimetaja, reformierakondlane Urmas Klaas ei lasknud seda artiklit isegi lehte, sest teema ei olnud tema arust kohane. Reformi– ja teistelgi erakondadel on põhjust valdade arvu vähendamise vastu olla. Esiteks, olles näinud nii palju vaeva maavanemate kõrvaldamisega tegeliku võimu juurest, ei taha nad, et nüüd tuleks nende vastu viisteist valitud vallavolikogu esimeest ja vallavanemat. Kakssada võib jätta tähelepanuta, nemad niikuinii ühele meelele ei jõua, aga viisteist on teine tera — nende juttu peab kuulama ja nende soove tuleb arvestada. Teiseks, mõelda vaid, kui palju häid töökohti läheb kaotsi, mida truudele broileritele jagada! Sadu!

Otsus on meie endi teha

Saatuse irooniana ongi Reformierakonnast saanud kindlaim haldusreformivastane kants. Irvhambad on soovitanud erakonnal võtta uus nimi — Reformitõrjeerakond.

Kaua olin ma isegi arvamusel, et jäetagu vallad rahule. Praegu on veel nii palju inimesi elus, kes mäletavad, mis juhtus seitsmekümnendatel, kui toimus majandite massiline liitmine. Kõigepealt pandi kinni äärealade lasteaiad ja väiksed tibud veeti keskusesse (nädala)lasteaeda, siis tuli järg koolide kätte ning lõpuks polnud lapsevanematelgi seal enam midagi teha ja nad kolisid mujale. Ka see on põhjus, miks praegu hoitakse valla staatusest kinni kui stabiilsuse viimasest kantsist.

Ent paraku! Nagu kooli ei saa pidada lasteta, pole vallavalitsusel mõtet elaniketa. See, mis meie kahekümne vabadusaasta jooksul maapiirkondades on toimunud, on kahetsusväärne, et mitte öelda kohutav. See, et meie valitsusel ei ole ikka veel regionaalpoliitikat olemaski, kas või nii natuke, et riigiasutuste esindused maakondadesse alles jätta, on amoraalne.

Selle asemel vähendab valitsus omavalitsuste tulubaasi ja jätab nad ilma sellestki vähesest, mis seni enam–vähem kindel oli (maamaks). Me oleme siia Läänemere sopilisele rannikule täiesti omapead jäetud ja meid ei aita keegi, kui me seda ise ei tee.

Niisiis, tulles loo alguse juurde tagasi, usun ma, et Läänemaa valdadel oleks aeg ühineda üheks vallaks. See on raske otsus, vallavanemad, kes sellele alla kirjutavad, teavad, et see on ühtlasi nende ja õige mitme nende töötaja lahkumisavaldus. Sellel oleks ka häid külgi. Eelkõige see, et Lääne vallavanemal on Tallinnas hoopis suurem sõnaõigus kui meie kaheteistkümnel omavalitsusjuhil eraldi võttes või isegi omavalitsusliidu esimehel. Ühe vallana oleks paljud probleemid kergemini lahendatavad, võib–olla suudetaks isegi majanduskeskkonda mõjutada. Mis puudutab identiteeti, siis kõigi Läänemaa valdade ühinemine jätab selle alles endisel kujul. Osavaldade kaudu jääbki kõik nii, kuis oli.

Olgu veel kord rõhutatud, et see on raske otsus ja see tuleb kõigi valdade elanikega läbi rääkida. Referendumina. Aga enne seda kutsuda inimesed kokku ja rääkida läbi. Kaaluda läbi kõik plussid ja miinused. Küsida, mis tingimustel oleksid kohalikud elanikud liitumisega nõus. See kõik tuleb protokollida ja seda kõike tuleb arvesse võtta. Kui arvessevõtt ei ole kuidagi võimalik, siis tuleb seda põhjendada. Eesti inimene ei ole rumal. Ta saab aru, aga ta ei anna andeks, kui otsustamine käib üle tema pea. Me ei peaks võõrandumisefekti suurendama, pigem peaksime püüdma rohkem ühe mütsi alla saada — niivõrd–kuivõrd see veel võimalik on. Mis kõige tähtsam — ühendvalla loomiseks ei pea Tallinnast luba küsima. See on ainult siinse rahva asi.

Me võiksime selle üle vähemalt mõelda.

Ene Pajula,
ajakirjanik