Kalle Muuli: Mitme peaga koolilohe

Kalle Muuli

Viis aastat tagasi, juunis 2010 ilmus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse säte, mis pani omavalitsustele kohustuse katta ka erakoolide tegevuskulud.
Seni oli erakoolide toetamine olnud omavalitsuse õigus ja paljud omavalitsused olid seda õigust ka kasutanud, kui erakool sobis nende koolivõrku, muutis selle võimalusterohkemaks ja mitmekesisemaks. Aga nüüd sai õigusest kohustus.

Esmapilgul tundus see õiglane ja hea. Riigikogu kultuurikomisjoni liikmed, kelle algatusel see säte eelnõusse kirjutati, arutlesid nii: kui laps läheb õppima teise valla või linna munitsipaalkooli, peab tema elukohajärgne omavalitsus kinni maksma selle lapse osa kooli kuludest. Järelikult oleks igati õiglane, kui omavalitsus maksaks need kulud kinni ka siis, kui laps ei lähe õppima mitte ainult teise omavalitsuse territooriumil asuvasse munitsipaalkooli, vaid ka erakooli.

Säärane mõttekäik tundus nii loogiline ja enesestmõistetav, et riigikogus ei nõudnud keegi isegi selle seadusemuudatuse eraldi hääletamist. Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses oli palju tähtsamaid vaidluskohti, muudatusettepanekuid oli kokku 303. Nii ei märganudki rahvaesindajad, kuidas lipsas uude seadusse õiglase ja võrdse kohtlemise sildi all pügal, mis salakavala viirusena asus paljude teiste seadusemuudatuste mõtet hävitama.

Viimaste aastate jooksul on koolivõrgu korrastamiseks ja õpetajaile suurema palga maksmiseks kinni pandud kümneid elujõuetuid munitsipaalkoole, mis olid laste arvu vähenemise tõttu muutunud ebamõistlikult kulukaks. Aga erakoolide arv on samal ajal kasvanud tervelt kolmandiku ehk 18 kooli võrra. Sest mis viga on uut kooli teha, kui riik maksab pearahana kinni lapse õpetamiskulud, omavalitsus maksab tegevuskuluna kinni koolimaja kommunaalkulu ja konkurentsieelisena munitsipaalkooli ees on erakoolil õigus küsida ka õppemaksu. Et riigikogu muutis omavalitsuse õiguse erakooli toetada omavalitsuse kohustuseks, kadus omavalitsusel ka ainus hoob, millega oma territooriumil koolivõrgu arengut korraldada.

Kui nüüd riigikohus otsustas veel, et ka erakooli tegevuskuludeks peab raha tulema tegelikult riigikassast, läks asi lõplikult käest. Katsed koolivõrku koomale tõmmata ja rohkem raha õpetajate palkadeks paigutada kaotavad vähimagi mõtte, kui riik peab kinni maksma üha uute ja uute erakoolide kommunaalkulu. Koolivõrk muutub nõnda ühe näiliselt õiglase seadusemuudatuse tõttu raha neelavaks loheks, mille äraraiutud pead justkui muinasjutus üha uuesti tagasi kasvavad. Iga suletud munitsipaalkooli asemele võib asutada uue erakooli, mille kulud peab kinni maksma maksumaksja. 

Mida rohkem kulub riigi raha erakoolidele, seda vähem jääb seda munitsipaal- ja riigikoolidele, sest hariduseelarve on ju riigil üks ja ainus. Tulemuseks on koolivõrk, mis on tugevasti kaldu erakoolide ja paksema rahakotiga lapsevanemate poole. Õiglusest, võrdsusest ja ühetaolisusest on niisugune hariduskorraldus muidugi kaugel.

Ilmselt tuleb riigikogul taastada endine seis, kus omavalitsusel oli õigus, aga mitte kohustus toetada erakooli. Kerge see muidugi ei saa olema. Nelja aasta jooksul võib mitte ainult uutel, vaid ka paljudel vanemail erakoolidel olla tekkinud õigustatud ootus saada riigilt raha, millele lootes on võetud laene ja muid pikaajalisi kohustusi. Kas see ootus-lootus ka kohtukõlblik on ja mis see kõik maksma võib minna, selgub ilmselt alles aastate pärast. Riigikohtu otsuse kohaselt peab valitsus erakoolidele seni välja maksmata tegevuskulude katteks niigi leidma kuskilt 14 miljonit eurot. See summa tuleb meie kõigi taskust ja oleks võinud pisut vastutustundlikuma seadusloome korral minna õpetajaile palgarahaks.

Teisalt on ka oht, et mõni koolivõrgu mitmekesisuse seisukohalt oluline erakool peab tegevustoetuse kadumise korral uksed sulgema. Laste lünkliku haridustee ja vanemate närvikulu hind jääb muidugi varjatuks, aga see kaudne kulu ei pruugi sugugi väiksem olla kui riigikassa otsesed kaotused ühestainsast ebaõnnestunud sättest 2011. aasta jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses.