Rea Raus: Kogukonnakool kui uueneva õpi- ja ühiskonnakäsituse ellukutsuja

Nüüd on selge, et edukultus on läbikukkunud ühiskonnamudel. Milline peaks olema uus õpikäsitus, mis ei võimaldaks meie lastel kasvada mitte ainult edukaiks, vaid ka õnnelikeks isiksusteks, on terve ühiskonna, mitte ainult haridusvaldkonna töötajate asi välja mõelda, kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant ja Haapsalu Maria kooli algatusgrupi liige Rea Raus (pildil).

Nii globaalses kui ka regionaalses mõistes elame suurte muutuste ajastul. Eri valdkondade teadlased on n-ö kurjade probleemide (wicked problems) juurpõhjusena esile toonud meie mõtteviisi, muutusi vajava väärtussüsteemi. Selle vedajaks on enamasti haridussüsteem. Ka Eestis on mitmesuguste haridusuuenduste keskmes arutelu uuest õpikäsitusest.

Mis siis on uus õpikäsitus? Huvitava ülevaate sellest leiab Tallinna Ülikooli kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sulest (kirjatükk „Õppimise mõistmisest (2. osa)“ on loetav blogis huvitavkool.blogspot.com). Me ei saa rääkida uuest õpikäsitusest ainult kui uute ja paremate meetodite kasutamisest õppetöös. Õpikäsitus on terviklik filosoofiline raamistik sellest, kuidas me inimese arengut mõistame ja mõtestame.

Veebruarikuisest Õpetajate Lehest saab lugeda Tallinna Ülikooli spetsialistide arutelu, kus Eesti kooli probleeme nähakse liiga traditsioonilises ja õpetajakeskses õppes. Mati Heidmets nimetab õppevorme ja meetodeid, mis sobiksid uuele õpikäsitusele (nt probleemõpe, uurimuslik õpe, ümberpööratud klassiruum). Heidmetsa pakutud arutelu on paraku liialt meetodite, vormide ja n-ö tööriistade nägu.

Kui soovime näha laiemat mõtteviisi muutust ühiskonnas, kõigis valdkondades, inimkesksuse poole, siis pelgalt koolis uute õppemeetodite rakendamisega sellist muutust saavutada ei saa. Vaid metoodikate ja õppevahendite uuendamise tuhinas võib diskussioon lõppeda vaid mehaaniliste pisimuudatuste sisseseadmisega, mis võivad teinekord isegi bürokraatiat ja kooli kohustustekoormisi suurendada.

Nimelt olen paljude reformikavade, kõikvõimalike uute tuulte tulekul olnud ikka ja jälle sunnitud tõdema, et nende tegelikuks elluviijaks kipub jääma üksik õpetaja klassi ees, kelle õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ühiskond siis hoolikalt jälgib. Selliste vigade vältimiseks ei pea arutelu muutuva õpikäsituse üle toimuma mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid kogu ühiskonnas!

Sellele viitavad ka mainitud Õpetajate Lehe artikli autorid, kirjutades: „Arvatavasti on õigus analüütikutel, kes näevad (ühiskonnaprobleemide taga – aut.) läänemaailmas vaikselt tiksuvat väärtusruumi ja eluviisi muutumist. Näevad liikumist väärtuste ja elukorralduse suunas, kus otsustamine ja vastutus saavad üha rohkem üksikisiku õiguseks ja kohustuseks, eluviisi suunas, mis ei talu inimese objektistamist (allumise nõudmist, vägivalla kasutamist), mis kultiveerib osalemist ja sallivust ning erinevuste arvestamist. Laiem hoovus lükkab meid samas suunas, kuhu uus õpikäsitus tahab Eesti kooli viia.“

Teisisõnu, arutelus, mis siis on see uus, sisuga täitmist vajav õpikäsitus, saavad ja võivad osaleda ning peavadki osalema peale õpetajate ja haridusteadlaste kindlasti ka informeeritud ning põhjendatud seisukohti esitavad lapsevanemad ja kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed.

Alustada võiks sellest, mida me ühiskonnana peame hariduse ja kasvatuse eesmärgiks laiemalt. Mida me kogukonnana otsustame pidada vääriliseks oma lastele tulevikuks kaasa anda. Millised inimesed peaksid kasvama meie lastest, et nad ei oleks mitte ainult edukad, vaid ka õnnelikud, maailma ja iseendaga tasakaalus elavad isiksused? Praegu võime väga kindlalt öelda, et edukultus, tarbijaühiskonna võidukäik ja looduse halastamatu ekspluateerimine on olnud läbikukkunud ühiskonnamudel, mis on viinud keerukate sotsiaal-majanduslike ning keskkonnaprobleemideni.

Sallivuse, kaasatuse, väärtustamise jms teemade kõrval on maailma juhtivad teadlased ja globaalsed organisatsioonid nagu UNESCO hakanud strateegiliselt lähenema ka fundamentaalsele arutelule: kuidas me defineerime edu? Milline peaks olema tulevik, kus meie lapsed elavad? Kuidas leida mõtte- ja eluviis, mis kindlustaks nii üksikisiku kui ka kogukonna, kogu inimkonna jätkusuutliku tuleviku kooskõlas meie planeedi teiste asukate heaoluga?

Üle Eesti võtab kiiresti maad uute väikeste kogukonnakoolide laine. Ka Haapsalus on seda ideed juba mõnda aega arutatud. Alternatiivsete koolide mõttes ei ole tegelikult midagi uut. Näiteks Soome praeguse paljukiidetud haridussüsteemi põhjalikud muudatused said alguse 1960ndail suuresti just tänu alternatiiv(reform)pedagoogikale, mis annab palju vabadust ja otsustusõigust koolile ja õpetajale. Uut kooli ei saa luua grupp entusiaste haridusvaldkonnast, kooli tuleb luua tihedas koostöös ja mõttevahetuses lapsevanemate ja teiste kogukonnaliikmetega. 

Peale küsimuste õppekorralduse ja metoodika valiku teemadel on Haapsalu uue kooli arutelu keskmes olnud ka siin artiklis toodud oluline küsimus: milliseid väärtusi ja moraali uus kool kannab, millist mõtte- ja tegutsemisviisi toetab? Maailma muutumine on keerukas protsess, kuid see protsess algab individuaalsest muutusest, mis tasapisi laieneb muutustele peredes, siis kogukondades, siis terves ühiskonnas.