Rein Taagepera: Nahk ja keel

Kas immigrante on põhjust karta või hoopis oodata? Poliitikateadlane Rein Taagepera kirjutab Postimehes, et tema California Ülikoolis oleku aja vältel on seal vahetunud valdav nahavärv, ent kultuuri on see muutnud hämmastavalt vähe.

Kui 45 aasta eest asusin õpetama California Ülikoolis, oli see valge ülikool. Valgenahksed professorid, sekretärid ja tudengid. Nüüd on nad tõmmud või pilusilmsed. Või mõlemat. Tumedad juuksed hästi sirged või hästi krässus. Valged moodustavad minu Irvine’i linnakus kõigest viiendiku tudengeist. Õppejõudude, eriti vanemate hulgas on valgeid rohkem. Mõnda aega.

Värsked sisserändajad mõjuvad alati rumalalt. Ei tunne keelt ega kombeid. Kuidas aga on väljarändajatega? Kas nood olid omas ühiskonnas need kehvakesed, kes ei saanud hakkama ja seetõttu pidid lahkuma? Läbilõikes on vastupidi. Need Los Angelese filipiinodest lihttöölised, küllap need olid omas külas pigem agaramate hulgas.

Ühekülgset sisserändu on raske sulandada. Tuleb siis kiusatus seda kärpida. Aga see ei toimi, seni kui endal on lapsi vähe. Tühimik täidab end. Oleks ehk tõhusam luua vastukaalu neile, kes tulevad niikuinii. See tähendaks ergutada täiendavat sisserändu mitte-islami- ja mitte-ingliskeelseilt maadelt, nii nagu Ladina-Ameerikast ja Ida-Aasiast. Saaks segu sedavõrd mitmekesistada, et ühiskeeleks jääks kohalik põliskeel. Oma nahka hoides võib seda kergemini kaotada oma keele.