Aidi Vallik: vähe usaldust ja palju küsimusi

Eesti ühiskondliku elu märksõnaks 2015. aastal on kujunenud hirm. Kui vaadata ja jälgida, millega tegelevad kutseline ja sotsiaalmeedia, siis juba kuid on teemaring püsinud pagulasohu ning kooseluseaduse rakendussätete ümber. Viimasel ajal kütab kirgi ja ärevust ka läti pruut, kellest äkitsi võibki meie esileedi saada. Oh seda õudu. Olen teadlikult püüdnud kogu sellesse paranoiasse mitte nakatuda. Siiani on see mul olnud üpris kerge, kuid nüüd pean tunnistama, et siiski on midagi, mis ka minu aastalõppu kollitama on tulnud.

Paraku ei ole see mitte musta näoga mees ega samasoolised lapsevanemad, kelle olemasolu või tegevus saaks hakata märgatavalt nõjutama minu igapäevaelu. See minu hirm on tegelikult meedias siiani lausa alakäsitletud teema ja ma ei mõista selle ümber valitsevat loidust, kui ometi on algamas 2016. aasta, mil kõik skeemid, eskiisid, plaanid ja projektid sellega seoses lukku lüüakse ning kogu hilisem kriitika või analüüs jääb päris kindlasti hüüdja hääleks kõrbes, mis ei suuda enam kedagi ega midagi mõjutada.

Ma väidan, et rohkem kui läti pruut, kooseluseadus või pagulased hakkab Eesti elu ja keskkonda mõjutama Rail Baltic (RB). Sellepärast on praegu aeg, mil peaks just sellest rääkima, rääkima ja rääkima, infot andma, infot töötlema, analüüsima… ja see on teema, mis juba praegu ning kogu järgmise aasta peaks olema uuriva ajakirjanduse kullipilgu ning rahva arutelude all.

Mida me üldse teame sellest monstrumist, mis Eestit põhjast lõunasse poolitama plaanitakse? Suurt ei midagi muud kui seda, mida RB koduleht ise räägib või näitab, aga koduleht on alati müügitöö ja kodulehe omanikul on alati õigus esitleda vaid seda infot, mida ise tahab avalikuks tuua.

Et minu (ja ilmselt ka suure osa Eesti elanikest) usaldus valitsuse tegevuse vastu on juba aastaid madalseisus, tunnen ma lausa elulist vajadust peale sealpoolse info ka mõnest teisest teemat tundvast, kuid mitte nii otseselt huvitatud allikast pärit info vastu. Peamine, ma tahan teada, mis on Rail Balticu kohta senises infos tõde ja mis on vale ja mis on pooltõde. Seda enam, et see on majandusminister Juhan Partsi ajal alustatud projekt. Oleme näinud, kuidas on asjad kulgenud tema algatatud mõnegi teise suure projektiga… nagu Utah põlevkivitootmine või Estonian Airi jaluleupitamine. See ei pane enam tema algatusi uskuma ega usaldama.

Küsimused tekivad mul juba sellest, et RB kodulehe andmeil suhtub rahvast 66 protsenti projekti pooldavalt ja peab seda kasulikuks. Mind huvitab aga, kust see protsent on võetud, millal selline küsitlus tehti, kui suure valimi hulgas ja milline oli küsitletute valduses olev info RB kohta. Üks asi on küsida, kas pooldate toredat kiiret raudteed, mis ühendab kauba- ja reisijavedude kaudu Põhjamaad Kesk- ja Lääne-Euroopaga, aga RB ei ole ju mingi tavaline raudtee. Kui osutub tõeks, et see on hoopis kahe rööpapaariga umbes saja meetri laiune ja vähemalt 2,5 m kõrge müra- ja loomataraga mõlemalt poolt piiratud hiigeltrass läbi Eesti, millest üle saab ainult umbes iga 50 km taha rajatud viadukte pidi, siis hakkab minul küll hirm. Ma ei taha mõeldagi, kui paljude Eesti inimeste igapäevaelu see jurakas tõsiselt segama hakkab, ja tunnen tõesti kaasa neile, kes trassikoridori ümbruses kaotavad oma kodu, maad, majapidamised või võimaluse otse sõita väiksemasse naaberlinna. Või kes tulevikus peavad tööle jõudmiseks praeguse 10 km asemel läbima nt 40 või 50 km. Ja ei, nad ei saa tööle minna sedasama Rail Balticut mööda, sest sel 240 km tunnikiirusega liikuval reisirongil on Eestis ainult kaks peatust: Pärnus ja Tallinnas.

Mind huvitab veel, kuidas mõjutab Eestimaa keskkonda nii suurel hulgal kruusa ja liiva kaevandamine, mida selle hiigelsuure trassi muldkeha jaoks tarvis läheb, ja kui paljud ning mis piirkonna karjäärid sellel eesmärgil tilgatumaks ammutatakse ja mis see teeb nonde kohalike ökosüsteemidega. Mind huvitab, millised mõjud kaasnevad selle magistraali rajamisega meie keskkonnatundlikele maastikuvormidele, rabadele, põlismetsadele, kaitsealadele, metsloomade liikumisele.

Kuni on vähe vastuseid, seni on palju hirme. Probleem on ka selles, et kui on vähe usaldust, võib olla ka palju vastuseid, aga uskuda neid ikkagi ei suuda. Sellepärast ma leiangi, et nüüd on ajakirjanduse kord taas olla ühiskonna valvekoer ja mitte lasta neil seal valitsuses midagi jälle poolsalaja või poolinfot tilgutades valmis nikerdada, et pärast käsi laiutada ja öelda, et teisiti polnudki võimalik.

Aidi Vallik

kolumnist