Juhtkiri: Kes ei unista, ei saa midagi

Füüsik Albert Einstein on öelnud, et unistamine on palju tähtsam kui tarkus, sest tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu. Juba eelmisel sajandil unistati, et Noarootsi ja Haapsalu vahel võiks olla sild. Visioone ja plaane on selleks tehtud mitu, paraku on need kõik jäänud kuskile sahtlipõhja paremaid ja õigemaid aegu ootama.

Nüüd on visioonilt jälle tolm maha pühitud ja tahetakse teada, mida targad selle unistuse kohta ütlevad: kas, kuidas ja mis hinnaga see teostatav on?
Muidugi ei saa mööda samast küsimusest, mida on esitatud ka Haapsalu raudtee taastamise kohta: kellele seda vaja on ja kas seda ka kasutama hakatakse?

Praegu, mil Haapsalu ja Noarootsi vahel toimib jäätee, loetakse seal sõitjad üle. Österby sadamas jääle minevaid autosid loendav Jaanus Melv ütles eile, et esimestel päevadel sõitis ainuüksi Österbyst Haapsalu poole üle 100 auto päevas. Rekordarv oli 138. Aga jääteed mööda ei peeta paljuks sõita ka jalgrattaga. Võib üsna julgelt öelda, et kevadest sügiseni oleks sõitjaid veelgi rohkem. Noarootsi rahvas käiks Haapsalus kaupmeeste äri elavdamas ja kultuuri nautimas. Linnainimesed jälle ei peaks kaaluma, kas tasub nädalavahetusel üle 40kilomeetrine sõit ette võtta, vaid pakiks pikema jututa piknikukorvi ja koerad-lapsed autosse ning saaks mõne minutiga sõita loodusesse.

Välisturismgi saaks uued, kõrgemad tuurid peale. Haapsalut saaks siis peale muda ja Valge Daami müüa ka ühes „lühikese autosõiduga mööda romantilist meresilda otse imekaunite mererandade ja männimetsadega kaetud rannarootslaste ajaloolistele aladele”. Mis tähendab ka Noarootsile uusi võimalusi. Kõlab ju päris hästi. Mitte sugugi kehvemini kui Haapsalu raudtee.
Kuidas suhtub sellesse unistusse aga tarkus? Ootame huviga.